Sõltuvus suhetes on seisund, kus inimene kaotab tasapisi kontakti iseendaga ja hakkab elama läbi teise inimese. See ei teki korraga ega paista esmapilgul probleemina. Sageli näeb see välja nagu armastus, hoolimine ja lähedus. Just sellepärast on seda raske märgata. Tegelikult on selle taga hirm. Hirm kaotada, hirm jääda üksi, hirm mitte olla piisav. Kui see hirm juhib, siis hakkab inimene kohandama ennast teise järgi, unustades tasapisi, mida ta ise tunneb ja vajab.

Alguses tundub, et tegemist on tugeva sidemega. Aga sees on pidev rahutus. Tekivad mõtted, mis hoiavad pinget. Mis saab siis, kui teine muutub. Mis saab siis, kui ta lahkub. Kas ma saan ilma temata hakkama. See sisemine ärevus on märk, et piirid on hägustunud ja inimene ei toetu enam iseendale. Emotsionaalne sõltuvus tekib seal, kus inimese seisund hakkab sõltuma teisest. Meeleolu muutub vastavalt sellele, kuidas teine käitub, mida ütleb või kuidas reageerib. Otsuseid ei tehta enam enda järgi, vaid hirmu järgi midagi kaotada.

Sageli on selle juured varasemas kogemuses, kus armastus oli tingimuslik ja turvatunne sõltus kellestki teisest. Siis tekib harjumus otsida kinnitust ja väärtust väljastpoolt. Seepärast võib rahulik ja tasakaalukas suhe tunduda isegi igav, samas kui emotsionaalsed kõikumised tunduvad sügava tundena. Tegelikult ei ole intensiivsus sama mis lähedus. Sõltuvus suhetes on katse taastada midagi, mis on kunagi puudunud. Kui inimest ei ole nähtud või aktsepteeritud sellisena nagu ta on, hakkab ta hiljem otsima seda tunnet teise kaudu. Aga ükski inimene ei saa täita teise sisemist tühjust.

Enda kaotamine toimub tasapisi. Alguses ei küsita enam endalt, mida ma tahan. Siis hakatakse automaatselt kohanema. Aja jooksul tunduvad enda vajadused ebaolulised. Keha hakkab andma märku väsimuse, tühjuse või apaatia kaudu. Sageli arvatakse, et tegemist on suhte kriisiga, kuid tegelikult on see kriis ühenduses iseendaga. Sellest seisundist välja tulemine ei ole lihtne, sest kaob harjumuspärane roll ja tunne, et oled kellelegi vajalik. Tekib tühjus, mida võib segi ajada üksindusega. Tegelikult on see ruum, kus hakkab taastuma sinu enda sisemine kese.

Tervislik suhe ei tähenda sulandumist. See tähendab, et kaks inimest saavad olla koos, kaotamata iseennast. Lähedus ei hävita mina tunnet, vaid toetab seda. Suhe ei põhine vajadusel, vaid valikul. Inimene ei ole koos sellepärast, et ta ei saa üksi hakkama, vaid sellepärast, et ta tahab olla koos. Selleks, et hakata liikuma tasakaalukama suhte suunas, on oluline pöörata tähelepanu iseendale. Märgata hetki, kus sinu seisund sõltub teisest. Küsida endalt, mida sa päriselt tunned ja vajad. Lubada endal teha otsuseid, mis lähtuvad sinust endast. Õppida olema ka omaette ilma ärevuseta.

Sõltuvuse märkamine ei ole probleem, vaid algus. See näitab, kus sa oled kaotanud kontakti iseendaga ja kus on võimalik see tagasi tuua. Tõeline lähedus saab tekkida alles siis, kui mõlemad inimesed on terviklikud ja toetuvad iseendale. Siis ei ole suhe enam koht, kus ennast kaotada, vaid koht, kus ennast jagada.