Ükski tasakaal, ükski rahulolu iseendaga ega välise elu harmoonia ei saa tulla enne, kui harmoonia on leidnud oma koha meie südames. Küsimus ei seisne mitte selles, kuidas seda harmooniat luua, kasvatada või kokku panna, vaid kuidas seda vastu võtta. Harmoonia sünnib loomulikult siis, kui valin ta oma südamesse lasta ja eemaldan barjäärid, mis mind seni lahutasid.

Kõige suurem takistus on harjumuspärased mõtted ja sisemised programmid, mis lukustavad mu välise maailma vangiks. Vabanemine algab hetkest, mil luban endal ausalt vaadata, miks ma tegelikult nii käitun? mis mind suunab? kust on pärit minu sõnad, minu reaktsioonid? See võib olla hirmutav, aga see on esimene samm tagasi iseenda poole.

Kõik tunded on õiged. Ka ärritus, äkiline sõna või nõrkus kuuluvad minusse. Seni kuni ma neid ei tunnista, lükkan ka iseennast endast eemale. Ainult iseennast täielikult omaks võttes avaneb tee kõige muu vastuvõtmiseks. Armastuse toitmine oma sisemises lapseosas on nagu soojuse süütamine südames, mis ütleb: olen väärt eluandide, mitte tingimuste pärast, vaid seepärast, et olen olemas.

Elu on lihtne ja samas kihiline. See, mida kiirgan, pöördub minu juurde tagasi. Alles siis, kui elan nii, nagu tahan, mitte mängides ühiskonna rollimänge, saabub rahu maailma peeglitest – perekonnas, töös, linnas.

Harmoonia ei jõua minu juurde, kui ma ise sellele sammu vastu ei astu. Kui suunan oma pilgu loovusele, ilu ja tänulikkusele, hakkab elu mulle seda tagasi kingitama. Minu sisemine hoiak loob reaalsuse minu ümber.

Igaühe ümber võib olla sama maailm, aga meie kogemus sellest on erinev. Nagu taevas, kus päike alati särab – pilved võivad selle korraks varjata, kuid valgus püsib.

Tõeline kohtumine sisemise ja välise harmoonia vahel sünnib hetkel, mil ma tänulikkuses vabastan selle, mis ammu enam ei teeni. Siis avaneb ruum rahule, valgusele ja eluvoolule, mis kannab mind edasi pehmelt ja loomulikult.