Tere, mu kallis! Ma olen sinu sisemine laps. Täpsemalt öeldes, mina olen see osa sinust, kes pole suureks kasvanud. Ma olen sinu vari, sinu pime ala. Paljud arvavad, et sisemine laps peaks olema spontaanne, loov ja õnnelik. Mina pole sugugi selline: olen isekas, ahne ja nõudlik. Ma tahan, et sa märkaksid ja kuulaksid mind, hoolitseksid minu eest. Aga mida teed sina?

Vahel jätad mulje, et kõik on sinuga korras. Sa tegeled lõputult millegi muuga, kiirustad kuhugi, ja pole ime, et sul ei jää jõudu millekski muuks. Kõik sinu energia kulub sellele, et mind mitte märgata. Ja mina vihastan sinu peale ning karistan sind apaatia, depressiooni ja haigustega.

Mõnikord kuuled sa mind ja minu soove, aga selle asemel, et ise anda mulle kõik vajalik, otsid sa teistelt inimestelt seda, mida ma vajan. Sa usud siiani, et maailmas on keegi, kes suudab mind lohutada, minu eest hoolitseda, mind kaitsta ja päästa. Aga kas see on võimalik, kui ma vajan ainult sind?

Vahel kohtled sa mind nii, nagu sind lapsena koheldi: hurjutad mind, käsid mul end kokku võtta ja mitte viriseda, ähvardad mind või isegi isoleerid mind maailmast. Algul ma nutan, aga lõpuks alistun jõuetuna. Ja sinul, sellistel hetkedel, tundub elu mõttetu ja lootusetu. Või arvad, et oled suremas, ning lõpuks tunned sa sama hirmu, mida mina tunnen.

Ma olen sinu sisemine laps ja nõuan sinu tähelepanu nii kaua, kuni sa mind märkama hakkad. Kuni sa võtad mind lõpuks sülle, seni kukub kõik sinu käest maha.

Ma häbistan sind oma käitumisega, kui mul õnnestub vabaks pääseda, seni kuni sa hoiad mind lukustatuna. Ma küsin sinult lõputult: “Kas ma olen hea?” Kuni sa ei õpi ise sellele küsimusele vastama, ilma et sa teistelt inimestelt seda heakskiitu luniksid. Ma kannatan, ja sina ostad jälle midagi mõttetut, et leevendada oma sisemist valu. Kuni sa õpid kuulama minu soove. Täpsemalt öeldes, sinu enda soove, mida sa nii visalt ignoreerid. Ma hirmutan sind seni kõige kohutavamate hirmudega, kuni sa õpid mind rahustama.

Ma nutan seni, kuni sa istud minu kõrvale, võtad mind sülle ja nutad koos minuga kibedalt kõige üle, mis on olnud – sellest, millest jäi puudu ja mis oli üleliigne. Ainult nii, koos leinates ja minevikku lepitades, leiame me jõu, et aktsepteerida, andestada ja isegi olla tänulik. Alles siis rahunen ma maha ja saan aru, et lapsepõlv on läbi. Ja sina õpid võtma vastutust oma vajaduste rahuldamise eest, lõpetades ootuse, et kuskil on keegi täiuslik vanem, kes peaks selle sinu eest ära tegema.