Enamik inimesi elab aga nii nagu see lava neile ei kuuluks. Nad seisavad kõrval vaatavad hindavad muretsevad kuid ei astu keskele. Ja mitte sellepärast et ei tahaks vaid sellepärast et ootavad luba.

Ootavad hetke mil tunnevad enesekindlust. Ootavad,  et hirm kaoks. Ootavad et olukorrad kinnitaksid et nüüd võib.Ootavad, et keegi tuleb ja ütleb sinu kord astu välja. Aga elus see nii ei tööta. Tegelikkuses ei määra keegi sind peaosatäitjaks. Keegi ei vii sind käest kinni lavale ega ütle nüüd on aeg elada.

Seda teeb ainult inimene ise ja ainult see kes lakkab ootamast märguannet väljastpoolt. Vanad uskumused hoiavad sind kulisside taga. Probleem ei ole võimaluste puudumises. Probleem on selles punktis seespool, kus inimene ütleb iseendale ma pean olema parem ma ei ole valmis ma pean sobima ma ootan äkki kõik laheneb iseenesest.

Kuni see punkt ei muutu seisab inimene oma elu kõrval kuid ei osale selles. Inimesed mõistavad harva mis neid tagasi hoiab.See võib olla kogemus kus aktiivsuse eest kritiseeriti. Või perekond kus mitte silma paistmine peeti ohutumaks strateegiaks. Või kool kus vigu teha oli häbiasi ja vea eest said karistada või avalikult alandada. Või lihtsalt harjumus olla mugav kohaneda et mitte kedagi solvata aga iseenda peale sülitada küll jõuan kuidagi hakkama.Aja jooksul muutub see sisemiseks filtriks. Kui ma astun ette mind hinnatakse. Kui ilmutan ennast nõutakse vastutust. Kui hakkan teisiti elama mind mõistetakse hukka.

Ja inimene valib vaatamise asemel tegutsemise. Ta seisab lava ääres ta näeb kuidas võiks tema elu avaneda kuid sammu ei tee. Sest sisemine süsteem ütleb esmalt veendu et kõik on ohutu. Aga ohutus ei saabu kunagi. Sellepärast et see ilmub alles pärast seda kui sa teed sammu mitte vastupidi. Lava kuulub peategelasele alati. Pea meeles. Elu kujuneb ainult tegutsemise käigus. Sa võid aastaid seista kulisside taga valmistuda kahelda analüüsida kuid miski ei muutu enne kui sa võtad oma koha.

Kui inimene lakkab kellegi luba ootamast hakkab reaalsus tema järgi ümber kujunema. Mitte hetkega mitte maagiliselt vaid loomulikult teod loovad uued olukorrad uued sidemed uued tulemused. See ei ole julgusest hüpata tundmatusse. See on küps otsus lõpetada elamine vaatlejana. Kõige ausam küsimus mida tasub endale praegu esitada. Millises oma elu osas ma ikka veel seisan kulisside taga kuigi peaksin juba ammu laval olema. Vastus tuleb kohe sest sa tead seda. Lihtsalt vältisid tunnistamist. Ja niipea kui sa lakkad ootamast ideaalset hetke ja teed sammu ilmub kummaline aga täpne tunne ja miks ma ei teinud seda varem.