Selles artiklis jagan ma sinuga mitte teooriat ega filosoofiat, vaid vaatenurka, mis toob sind tagasi sinna, kus elu tegelikult toimub, sinna, kus kõik päriselt sünnib – siia hetke.
Me oleme harjunud mõtlema ajast kui millestki lineaarsest: oli, on, tuleb, justkui jada, milles me liigume edasi sirgjooneliselt. Kuid kui hetkeks peatuda, tõesti sügavalt järele mõelda, muutub ühel hetkel väga selgeks, et kõik, mis meil tegelikult olemas on, on ainult üks ainus hetk, see sama hetk praegu.

Aeg ei ole see, milleks me oleme harjunud seda pidama. Meie ise lõime mõiste minevikust ja tulevikust, et oleks lihtsam orienteeruda, jutustada lugu oma elust ja paigutada kogemusi ajajoonele. Aga tegelikkuses, selles konkreetses hetkes, kus sa praegu oled, ei saa sa kunagi päriselt tagasi eilsesse ega kohtu otseselt homsega. Sa kohtud alati ainult sellega, mis toimub just nüüd.

Isegi mineviku valu ei ela kuskil seal kaugel, teisel pool – see ilmub alati samal hetkel, kui sa naased selle juurde oma mõtetes. Kui meenutad haiget saanud osa endast, kui lähed tagasi olukorda, mis kunagi valus oli, hakkad seda valu tundma mitte eile, vaid praegu. Ja samamoodi on hirmu ja ärevusega tuleviku ees – sa ei tunneta neid kuskil tulevikus, vaid koged neid ainult siin ja praegu, selles samas hetkes.

Aeg ei ole miski, mis asub sinust väljaspool, kuskil eraldi kategooriana. Ta toimub sinu kaudu, läbi sinu tähelepanu ja sisemise seisundi. Sinust saab justkui läätsekujuline värav, mille kaudu kogemus ajast sünnib. Sinna, kuhu sa suunad oma tähelepanu ja energia, sinna liigub ka sinu elu. Selles ruumis hakkad sa päriselt elama ja looma.

Minevik elab ainult mõtetes. Sa ei saa minevikku puudutada, ei saa sinna füüsiliselt tagasi minna. See versioon sinust, kes kord elas, tundis, eksis, armastas ja kartis, on juba ammu lahustunud, teda ei ole enam olemas. On ainult sina siin ja praegu. Ja mälestused ilmuvad ainult siis, kui sa oma mõtetes nende juurde tagasi lähed, kui justkui lülitad sisse sisemise filmi ja otsustad seda uuesti vaadata. Isegi valu ei ole ladustatud kuhugi nähtamatusse lattu – see tekib uuesti täpselt sel hetkel, kui sa valid seda taas läbi elada, kui lubad endal selle looga uuesti samastuda.

Tulevik ei ole kindel punkt ajateljel, kuhu sa lihtsalt jõuad ühel päeval. Tulevik on pigem häälestus, sagedus või seisund, millele sa ennast sead. Kui sa kujutled ennast rahulikuna, teostununa ja vabana, ei ole see põgenemine fantaasiasse. See on sisenemine teatud seisundisse. Ja seisund on see, millest sinu reaalsus hakkab vormuma – see kujundab sinu tegusid, valikuid ja tulemusi. Me tõmbame enda ellu sündmusi, olukordi ja inimesi, mis resoneeruvad meie sisemise seisundiga. Nii hakkabki reaalsus kujunema mitte niivõrd universumi juhuslike tahtmiste järgi, vaid vastavalt sellele, millises seisundis me ise elame ja tegutseme.

Kõik otsustub seisundi kaudu. Sa võid ikka ja jälle mõtetes naasta kaotuste, vigade, pettumuste juurde ja elada neid uuesti läbi praeguses hetkes. Sellest seisundist hakkabki kujunema sinu praegune ja tulevane reaalsus. Selle pinnalt teed sa otsuseid, räägid inimestega, näed iseennast ja maailma. Aga samal ajal on sul alati ka teine valik. Sa võid hakata teadlikult looma endale heledamat tulevikupilti, toetuda oma sisemistele väärtustele, selgusele ja usaldusele iseenda ja elu suhtes. Sellest sünnib sootuks teistsugune stsenaarium sinu reaalsuses.

Sinu sisemine seisund on justkui kogumispunkt kõigest, mis sinuga toimub. Õnnelikud inimesed ei erine õnnetutest ainult olude poolest, sageli on välised olukorrad lausa sarnased. Nad erinevad eelkõige seisundi poolest, millest nad tegutsevad samade sündmuste sees. Edukad ja külluses elavad inimesed ei erine teistest ainult tulemuste osas. Nad elavad ja tegutsevad teisest sisemisest ruumist, teisest tundest oma keha ja elu sees. Me ütleme sageli: kui mul oleks rohkem raha või kui mu elus oleks see või teine asi, siis ma oleksin rahul, õnnelik, vaba. Tegelikkuses ei muutuks ilma sisemise nihketa kuigi palju, sest algus ei ole kunagi pelgalt välises tulemuses. Algus on tunde kvaliteedis, selles, kas sinus on sisemine stabiilsus, kindlus, kergus ja vaikne rõõm just siin hetkes. Ja alles see hakkab aegamisi muutma välist elu.

Ainus tõeliselt reaalne punkt on siin ja praegu. Minevik on mälupilt, sisemine film, millele sa saad vajutada „mängi“ nuppu. Tulevik on kujutlus, pilt võimalusest, mis võib sündida, kui sa häälestad end teatud seisundile. Reaalsus on aga just see moment, milles sa neid ridu loed – just praegu, see hingetõmme, see pilk, see keha, mille sees sa seda koged. Muutus ei hakka toimuma läbi jõulise pingutuse ja enese vägistamise, vaid läbi otsuse, millisesse sisemisse seisundisse sa end häälestad. Ilma selleta võid sa tunda end nagu kala, kes püüab läbida jääd: justkui annad endast kõik, aga süsteem ei muutu, sest seesmine sagedus jääb endiseks.

Kui võtta lühidalt kokku, siis kõigepealt tasub hakata märkama, kus on sinu tähelepanu. Sellesse punkti liigub ka sinu energia ja just sealt hakkab kujunema sinu isiklik reaalsus. Mida sa toidad oma mõtetega, seda sa tegelikult kasvatad oma elus. Siis tasub otsustada teadlikumalt enda minevikust lahti lasta, mõistes, et see elab ainult mälus, mitte enam tegelikkuses. Mida vähem sa samastud oma vanade lugudega, seda rohkem vabadust tekib uue kogemiseks.

Samuti aitab sind see, kui sa sagedamini projitseerid ette kujutluspildi elust, milles sa tõeliselt tahaksid elada – mitte unenäona, vaid elava tundena oma kehas. Pilt sinu parimast versioonist ei ole kapriis, ta on kutse su hingelt, millesse saad sammhaaval sisse elada. Selle asemel, et paluda lõputult midagi inimestelt või Universumilt, võid harjutada mõtet, et sul on see juba olemas, ja tegutseda seisundist, nagu see oleks juba sinu reaalsuse loomulik osa. Selline sisemine pööre muudab aegamisi seda, kuidas sa käitud, otsustad ja mida endale lubad.

Ja kõige olulisem on võimalikult sageli naasta tagasi praegusesse hetke, tajuda oma hingamist, keha ja seda, mis toimub sinu sees. Sest just praegune hetk on sinu suurim ressurss – siin saab energiat uuesti suunata, siin saab muuta suunda, siin saab valida uue seisundi.

Kõik, mis sinu elus toimub, ei ole su vastu, isegi kui mõni kogemus tundub valus, raske või ebaõiglane. Sügavamalt tasandilt on see vajalik sinu kasvuks, laienemiseks ja ärkamiseks. See aitab sul näha, kus sa veel ennast piirad, kus hoiad kinni vanast valust ja kus kardad astuda välja oma tegelikku jõudu. Kui sa lubad endal tasapisi vabastada süüd mineviku pärast ja lahti lasta tuleviku ees tunnete hirmust, tekib ruum, kus sa saad tõeliselt elada siin ja praegu, selles elu ainsas reaalses punktis. Sina oled oma elu allikas, sina oled looja ja autor. Sina otsustad, kuidas seda hetke kogeda ja millise seisundi sa valid. Sellest saab alguse su elu uus peatükk, mille esimene lause kirjutatakse alati just praegu.