Sidemed meie vahel: rollid ja südamlikud suhted.
Pikka aega paljud meist on tegelenud sellega, et andestada ja lahti lasta inimesi, kes on meile hingehaavu põhjustanud: vanemaid, lähedasi sugulasi, abikaasasid, lapsi, kolleege, sõpru, vaenlasi. Ja meil see õnnestus see: me mõistsime, et nendel inimestel oli oma põhjus nii käituda ning, et ka meie vajasime sellist õppetundi.Lõpuks vabastasime end traumaatilisest kogemusest, muutes selle energia meie kasvuenergiaks ja meie suhted inimestega muutusid, kui mitte soojadeks, siis vähemalt tasakaalukateks ja rahulikeks. Teisisõnu, me lasime halva täielikult lahti.
Kuid praegu on saabunud hetk, kus peame ümber hindama ka suhete “positiivse” külje. See on keeruline teema, kuid kuna protsess on juba alanud, peame selleks valmis olema. Esialgu tekitab selline mõte meis pahameelt, segadust ja mahajäetuse tunnet. „Kuidas nii? Miks ma ei hooli sellest, milliseid tundeid mu vanemad läbi elavad? Kuidas ma saan olla rahulik, kui mu teismelisel lapsel on “hingelised kannatused”? Kas ma olen tõesti ükskõikne oma õe eluprobleemide suhtes?“