Juba lapsepõlvest saadik oleme õppinud mängima rolle, et vastata pere ja ühiskonna ootustele. Oleme varjanud oma tõelisi tundeid, teesklenud, et sobituda üldtunnustatud normidesse. Selleks pidime kandma maski, mis ajapikku sai meie osaks. Kuid nüüd, kui vana süsteem on oma tsükli lõpetanud, on aeg see mask maha võtta.

Seda ei saa teha pelgalt tahtejõuga. Vabanemine algab hoolivusest enda vastu, tähelepanelikkusest oma tunnete ja vajaduste suhtes. Kui meil on hea olla, lubame endal olla oma hingele lähemal ning siis muutub ka meie pilk maailmale. Ainult hinge vaatenurgast saab näha, mis on tõeline elu. See ei taandu välistele saavutustele, staatusele ega võrdlemisele teistega. Tõeline olevik on võime armastada, soojust kiirata, vaadata tulevikku huviga, mitte ärevusega.

Oluline on oskus mängida, olla iseendana, jääda sisemiselt vabaks nagu laps, sõltumata välistest oludest. Pole nii tähtis, kas su elu vastab üldtunnustatud standarditele, kas oled ehitanud karjääri või kasvatad lapsi „õigesti“. Palju olulisem on praegu tõsta oma vibratsiooni: luua enda ümber hubasus, hoolida lähedastest, rõõmustada lihtsate hetkede üle, olla kohal.

Just sellistel hetkedel on tõeline tähendus. Ainult oma meeleolu parandades saame jõudu elada, mitte lihtsalt ellu jääda. Mõtted nagu „see on tobe“, „mida teised arvavad“, „kas see on normaalne?“ – need kõik tulevad vanadest rollidest. Varem olid need vajalikud, kuid nüüd viivad edasi ainult hinge ja südame hääl. Olla naljakas, kohmakas, mitte sobituda – see pole sugugi nii hirmus kui jätkata rolli mängimist, mis pole enam sinu oma. Vana lava on lahti võetud, dekoratsioonid kadunud, kuid tegelased püüavad ikka veel oma rolle mängida.

Need, kes on juba teadlikult vähemalt mingis osas lavalt lahkunud, hakkavad siin ja praegu tõelist Elu läbi enda ilmutama. Isegi nende seas, kes veel mängivad, saame jagada oma sisemist seisundit ning see aitab teistel tunda, et tõeline elu on seespool, mitte välistes atribuutides.

Rollidest vabanedes hakkame nägema, kui ilus on elu, kui huvitav on mäng, milles osalesime, kui rõõmustav on lihtsalt olla koos lähedastega ja nautida hetke. See on õnnekunst, mis nõuab aega, sest harjumused ja sisemised hoiakud ei muutu kohe. Meie mõistus võrdleb endiselt, keha reageerib vanaviisi, kuid oluline on meeles pidada: igaüks meist on juba Armastus. Süda oskab ja tahab armastada.

Kui me jätkame kannatamist tähelepanu puudumise pärast, ei oska enda eest hoolitseda või laseme teistel endaga manipuleerida, on see vaid vanade rollide jätk. Kuid just see kogemus suunab meid vabanemisele. Iga harmooniahetk iseendaga mõjutab mitte ainult meie enesetunnet, vaid ka ümbritsevat maailma ja sündmusi.

Kui õpime elama sisemises harmoonias, saame omamoodi maailma stabilisaatoriteks. Võtke see vastutus vastu ja hoolitsege enda eest kõigi võimalike viisidega.