Meie reaalsus muutub pidevalt ja peamiseks suunaks kõigi jaoks on praegu sunnitud ausus iseenda suhtes. Enam ei ole võimalik midagi iseenda eest varjata – kehtib otsene karma, kohene peegeldus. Iga mõte, mis on seotud püsiva emotsiooniga, kajastub koheselt välises maailmas olukordade ja sündmustena, mis võivad olla väga valusad, karmid või isegi traagilised.

See juhtub seetõttu, et kõik vanad mängumustrid, mis põhinevad eraldatusel, pattudel ja võitlusel, ei ühildu enam uute saabuvate energiate sagedusega. Vana Mäng laguneb, ning meil ei jää muud üle, kui lihtsalt olemas olemiseks muuta oma suhtumist iseendasse, ellu ja õnne. Kõik, mis ei vasta uuele ajastule, tõuseb pinnale, et saaks valgustatud ja tervendatud.

Praegu tundub, nagu laskuks iga inimene omaenda põrgusse, kuid see pole sugugi karistus – see on suur missioon: tuua valguse kätte meie haavatud osad, kohtuda nendega silmast silma ja tervendada neid oma armastusega.

Seega, hoolimata asjaoludest, sõltub kõik ainult meist endist. Meie kirglikust soovist vabaneda pealesunnitud rollidest ja keerukatest lugudest, soovist olla vaba oma armastuses – just see süütab tule meie südames. Seetõttu on praegu eriti oluline hoida keskendumist tõelisele, valides alati oma hinge hääle ja selle tõe, mitte ego mängud. Elu enam pole lihtne: seal, kus on puudus, võrdlemine, solvumised ja kahtlused – see on vana illusioonimäng. Kergus ja selgus on seal, kus on tänulikkus, soojus, aktsepteerimine ja hetke nautimine – see on Uus Reaalsus, mis astub üha kindlamalt oma õigustesse.

Eriliseks markeriks muutuvad siin suhted lähedastega.

Tahaksin meelde tuletada, et mitte miski pole juhuslik. Ja keerulised isiklikud suhted praegu (laste, abikaasade, vanematega) sunnivad meid eelkõige nägema iseennast. Praeguseks on paljudele selge, et konfliktid ja arusaamatused peredes on pärandatud. Meeste ja naiste vastastikused etteheited kajastuvad lastes, koguvad uusi detaile ja muudavad järgmiste põlvkondade elu keerulisemaks. Just seepärast toob oma sisemise lapse tõeline tervendamine vabaduse igas vanuses ja mistahes probleemides.

Kuid pidage meeles, et see oli kõigest kaval mäng iseendaga paljude elude jooksul. Me ise lõime selle vastastikuste arusaamatuste ja ühiste valupunktide ahela, et nüüd, aktsepteerides ennast selles rollis ja võttes teisi vastu nende (meie arvates) ebaadekvaatsetes rollides, kogeda seda südame soojusega. Nii avame armastuse ja loova elujõu energia, mille pärast kogu headuse ja kurjuse mäng kunagi alguse sai. Me vabastame selle energia, et alustada Uut Mängu, mis põhineb armastusel ja vastastikusel peegeldamisel mitte moonutatud maskide, vaid hingede ilu kaudu. Mida enam võtame vastutuse selle eest, mis meiega toimub, ja mõistame, et elus ei ole süüdlasi – ainult kannatajad –, seda lihtsam on meil usaldada teiste saatuseid.

Samal ajal hakkame elama oma elu, vabanedes illusioonist, et ennast ohverdades saab kellegi teise elu paremaks muuta. Me saame aru, et nii nagu meie saatuses toob ainult kogemus vilju, on ka meie lähedaste elus need maskid ja rollid, mida nad mängivad, lihtsalt olemas. Kõik, mida saame teha, on ise vanadest rollidest välja tulla nii ausalt kui võimalik, ilma enesepiitsutamiseta, kuid selgusega.

Tuleb läbi teha vabastamise ja maskide eemaldamise etapp. Kogeda seda ilma ennast või teisi süüdistamata, ilma hirmusid kuhjamata – mis see toob? Kogeda, lihtsalt aktsepteerides ja usaldades iseennast ja elu, hoides fookust tänulikkusel. Tänulikkus endale ja elule. Sest tänulikkus ja armastus on hinge loomus.

Kui laguneb vana mädanenud maja, siis kukub krohv ja purunevad aknad – see on ebameeldiv ja hirmutav. Kuid kokku variseb ainult see, mis tõesti peab hävima. Kukub see, milles me mängisime. Kuid miski tõeline ei lähe kaduma, ärge kartke. Teie hing teab seda, kuulake teda!

Me oleme oma mängu nii keeruliseks teinud, et tavaliselt on meie lähiringis just need inimesed, kes ei hinda meie andeid ja tugevusi, vaid vastupidi – hindavad neid omadusi, mida meis pole. Ja tundub, et me ei saa sellega midagi ette võtta. Kuid… Me saame ennast täita ja väärtustada iseennast. See imeline omadus võimaldab meil ka teisi aktsepteerida ja hinnata nende erinevusi.

Miks me tihti ise ei hinda teatud omadusi oma lähedastes? See on tingitud “mustast august” meie sees, armastuse puudusest, mis tekitab kadedust ja konkurentsi. Kui pereliige on sõprade suhtes lahke ja valmis nende heaks kõike tegema, siis see haavab meid: miks ta hoolib nendest, aga mitte meist?! Kui meie lähedane on seltskonna hing, siis me kadestame: miks ta ei ole meie jaoks nii särav?! Ja nii edasi… Aga kui me oleme piisavalt armastust endale andnud, saame endale lubada imetleda oma lähedasi (eriti vanemaid ja lapsi) rohkem kui kedagi teist. Ja see muudab täielikult meie suhted, tuues südame lähemale.

Iga selline aktsepteerimine, iga rollist loobumine ja üleminek sisemisele soojusele ja tänulikkusele igas hetkes – olgu see siis järjekorras rahulolematute inimeste seas, tööl keset skandaali või ühistranspordis – aitab vanal ja aegunud kaduda ning avada tõelist Ilu.

Siin on väga oluline otsusekindel valik. Enne kui vabaneda hirmust olla hindamata, tuleb tahta enesetäisust. Väga vähesed inimesed keerulistes elusituatsioonides ihkavad armastamise võimet. Tavaliselt (ja see on mängulise teadvuse jaoks loogiline) puuduse olukorras – olgu see siis hingeline soojus või elatusvahendid – unistavad inimesed välistest hüvedest. Mõistmata, et elu on peegel. Kui sees pole piisavalt, siis väljastpoolt ei tule.

Rollide illusioonid lagunevad, kuid iga meie valik elada hingest, mitte rollist lähtuvalt, on uus samm uue maailma loomisel – maailma, mis põhineb Armastusel. Kutsun sind suunama oma energiat mitte võrdlustele, hinnangutele, kahtlustele, hirmudele ja arusaamatuste lahendamisele, vaid tänulikkusele hetke eest, mida sa praegu elad, sest just selles hetkes on sul võimalus lahustada valu armastusega. Ma olen tänulik igaühele teist, kes liigub oma tõe poole – Armastuse tõe poole. Tänu sellele elab meie imeline planeet ja jätkab oma keerukat muutumise teekonda.