See seisund tuleneb hirmust, mis on muutunud valuks. Selleks, et seda valu vältida, tuleb ellu jääda läbi jäikuse, mõnikord isegi läbi karmuse enda ja oma maailma suhtes. Selle kontrolli ilmingud väljenduvad järgmiselt:

1. Ta peab kõiki ja kõike kontrollima, kirjutama meeldetuletusi, üle küsima, riske läbi arvutama ja nii edasi. Keegi võib seda nimetada kontrolliks, aga tema jaoks on see turvalisus, sest tema sees on veendumus, et kui ta kõik lahti laseb, siis kõik kukub kokku. Ja kui see juhtub, siis keegi ei kogu ega suuda hakkama saada, seega on kontroll ainus, mis suudab ära hoida tema enda, iseseisvalt loodud sisemiste konstruktsioonide ja tugede lagunemise.

2. Tugev olemine = alati väsimus sellest seisundist. Naise jaoks on pidev kontrolli ilmutamine sunnitud meede, sest tema sees on liiga palju sisemist valu, mida tuleb hoida ja kontrollida, sest nõrk olla on keelatud. Ta ei saa endale lubada vigu, sest viga on otsene oht tema sisemaailmale, mida ta on aastakümneid nii hoolikalt loonud.

Kunagi on ta juba tundnud seda tunnet, et kui ta lõdvestub, siis ta kaob, seega peab ta olema see, kes kõik välja kannatab, muidu ta ei anna endale andeks ega suuda ennast austada. Tema jaoks on sisemine jõud kontroll, julgus, otsustavus ja vastutus. Olgu need omadused mehelikud, aga oma maailmas on ta õppinud elama just nende järgi, sest ta ei saanud oma isalt seda, mida kõige rohkem vajas – turvatunnet, armastust ja aktsepteerimist.

Nüüd on ta õppinud ilma selleta hakkama saama, ta on sisenenud mehelikesse energiasse ja õppinud neid juhtima, tal on hirm kujutada end nõrga ja kaitsetuna, sest siis ei lase sisemine kriitik tal ennast austada. Sisemise kriitiku hääl kuulub tema emale, kes elas igavesti võideldes iseenda ja oma nõrkusega, ning õpetas seda ka oma tütrele.

Sellise seisundi peamine eesmärk on ellu jääda. Neil on see õnnestunud, see oli võib-olla võidukas strateegia tol ajal, kuid praegu pole seda enam vaja. Praegu seisneb jõud oskuses ennast aktsepteerida ja armastada, võimaluses olla iseenda moodi, mis lubab elada oma elu vabalt ja saada sellest parimat.

3. Kontroll, millest ta kinni hoiab, on tema jaoks täiesti reaalne viis elada, sest tema ümber on kaos, ta näeb seda, sest tema sees on samasugune kaos, kuid kontrolli tõttu ei luba ta endal sinna vaadata, seda teadvustada, läbi elada ja endal olla see, kes ta tegelikult tahab olla.

Lapsepõlves ei taganud talle keegi stabiilsust ega turvalisust, ta elas nagu vulkaani otsas, oodates järgmist vanemate tüli või mingit ootamatut lööki, mida ta ei suutnud ette näha. Ta õppis ära isa meeleolu või ema reaktsiooni ennustamise ja vaevu märgatava vaikuse enne emotsionaalset tormi. Ta pidi saama selleks, kes näeb kõike ette, kuid selle hinnaks oli iseenda kaotus.

4. Ta ei saa lihtsalt olla, sest kohe tekib ärevus: “Aga mis siis, kui midagi läheb valesti?”, “Aga mis siis, kui ei õnnestu?”, “Aga mis siis, kui keegi ei tee või teeb valesti?” ja nii lõputult edasi.

Ta on saanud selleks, kes näeb kõike ette, seega on tal praegu lihtsam kõike ja kõiki ise kanda, peaasi, et mitte tagasi minna ja taas sukelduda sellesse valu, hirmu, abituse, tõrjutuse ja armastuse puuduse kolde. Tema kontroll ei ole jõud, vaid mälestus tema enda abitusest ja toe puudumisest, ta on alati üksi selles maailmas, sest maailm on tema jaoks keeruline ja ohtlik.

5. Teised näevad tema jäikuses lihtsalt iseloomu, sest oma haavatud osa peidab ta kaugele ja sügavale, keegi ei saa kunagi teada tema sisemisest hirmust: “Mis siis, kui ta ei suuda kõiki koos hoida, siis kõik laguneb!”

Selleks, et ta lubaks endal olla tema ise, et ta laseks lahti vajaduse kõike ja kõiki kontrollida, vajab ta enda kõrvale kedagi, kes ütleks: “Sa võid rahulikult elada nii, nagu sulle meeldib, lõdvestuda ja kõik lahti lasta. Ma olen su kõrval, ma jään sinuga, ükskõik mis ka ei juhtuks.”

6. Kontroll tema jaoks on kaitse ettearvamatu ja ohtliku maailma eest. Ta on lihtsalt inimene, kes kardab meeleheitlikult jääda üksi selle laguneva ja ebausaldusväärse maailmaga, mis pärineb tema lapsepõlve maailmatunnetusest. Ta ei taha kontrollida ega käsutada, vastutada ega lahendada tähtsaid ülesandeid, aga ta on sunnitud seda tegema. Ta pole kunagi tundnud, mis tunne on, kui keegi võtab vastutuse enda peale ja tema uskumus, et “kui tema ei kontrolli, siis ei tee keegi midagi”, on jäänud muutumatuks.

Tema jaoks on kontroll tema väljavõideldud õigus oma sisemisele toele, mida ta on aastaid kasvatanud, hellitanud ja valinud iga kord, kui ta ei teadnud, mida teha, kui ta kartis või paanitses, et ta ei saa hakkama. Ületades iseennast ja tehes võimatut, sai ta hakkama ja koos selle valikuga kasvas tema sisemine kindlus oma jõus, mis avaldus kontrolli, mitte enesearmastuse kaudu.