Ühel suure jõe kaldal elas kalur koos oma perekonnaga. Kunagi läksid asjad tal hästi, kuid need ajad olid minevikus. Nüüd tõi jõgi üha vähem kala, püügivahendid muutusid vanaks ja kuna uut paati polnud osta, pidi kalur peaaegu iga päev selle parandamisega tegelema. Ühel päeval möödus nendest kohtadest üks vanamees ja palus kalurilt öömaja. Teda võeti südamlikult vastu, jagasid õhtusöögi, kuigi toitu jätkus vaevu kõigile ja lubati majas kõige mugavamasse kohta magama.

Järgmisel hommikul valmistus vanamees lahkuma ja küsis, kuidas ta saaks majutuse ja toidu eest tänada. Nähes, et vanamees on väga vaene, muigas kalur ja ütles: “Ma näen, et olete tark ja palju näinud. Andke mulle nõu – kuidas välja tulla vaesusest, ja sellest piisab.”

“Hea küll,” nõustus vanamees. “Et vaesusest välja tulla, uputa oma paat!”

Ta ütles seda ja lahkus. Kalur ei saanud nõust aru, ta vaid kehitas õlgu: “Ehk oli see vanamees hulluks läinud? Kuidas ma saan oma paadi uputada – me toidame end vaevu praegugi, aga ilma selleta sureme nälga…”Kalur ei järginud vanamehe nõuannet, elas nagu varem, kannatas üha enam – tema perekond läks sageli magama isegi õhtusöögita. Aga ühel päeval purunes tema vana lagunev paat tugevas tormis, kalur ise pääses vaevalt.

Pere kurvastas, kuid midagi polnud teha – kogusid oma tagasihoidlikud varandused kokku ja lahkusid oma elukohast, liikusid jõe suunas ja otsisid õnne. Nad  jõudsid suurde kalurikülla. Kui palju seal oli paate! Nii suuri purjekaid kui ka väga väikesi paate.Kaluri süda rõõmustas, kui ta neid vaatas! Aga tal endal polnud paati ja seda polnud millegi eest osta. Kalur istus kaldal, vaatas teiste paate ja oli nukker. Kaua istus ta seal ja märkas oma kurbade mõtete vahel, et see paat vajab remonti ja see oleks hea uuendada, ning see laguneb varsti, kui seda kiiresti ei parandata…

Ja kalur hakkas paate parandama, selles oli ta suurepärane! Kui palju ta kunagi vaevles oma paadiga, õppis selle asja põhjalikult selgeks, et tahtmatult sai temast suurepärane meister! Tema tööd hinnati kiiresti ja peagi hakkas külas levima kuulsus tema kohta: see inimene teeb imesid, parandab paate – need saavad paremaks kui uued! Möödus veidi aega ja ta osta uue maja ilusa aiaga. Raha hakkas liikuma ning keegi peres polnud näljane. Siis alles meenus kalurile sellele vanamehele ja tema nõuandele oma paat uputada ning ta mõistis, kui targad olid tema sõnad! “Nii sageli juhtub,” ütles kalur, “et inimene klammerdub vanasse kuni lõpuni, kardab muutusi rohkem kui tavapärast vaeva ja muresid. Muutused, kust nad ka ei algaks, toovad alati head. Eriti kui inimene on valmis seda nägema ja vastu võtma!

Kuid enne seda ta kaua üritab säilitada vana, mis enam ei toimi! See räägib ainult sellest, et on aeg tõsta ankur ja avada uued horisondid!”