Me kõik läbime raskeid perioode reetmisi kaotusi pettumusi ootamatuid pöördeid mis justkui löövad jalge alt maa ära. Ja tundub et just need sündmused määravad ära meie saatuse. Aga tõde on teistsugune
meid ei kujunda mitte see mis juhtub vaid see kuidas me sellele vastame.

Üks ja seesama kogemus võib kas lõhkuda või kasvada jõuks kõik sõltub sellest kuhu poole sa oma energia suunad. Keegi sulgub peale valu tardub ja muudab oma trauma igaveseks looks iseendast. Keegi teine hakkab vastupidi nägema sügavamale mõistma ennast ja ei ole enam endine. Just see teine tee on teadliku valiku tee.

Me ei saa kontrollida kõike mis meiega juhtub. Aga me saame valida oma suhtumise ja selle milliseks inimeseks see meid teeb. See ongi täiskasvanu hoiak mitte olla olude ohver vaid oma elu osaline. Jah võib öelda “minuga käituti ebaõiglaselt” ja jäädagi sinna kinni. Aga võib ka küsida mida see mulle õpetab kuhu see mind edasi kutsub. Ja ehitada oma elu nii et see kogemus ei muutuks sinu saatuseotsuseks.

Sest igas kogemuses ka kõige valusamas on tuum mitte karistus vaid suunamine.

Elu kontrollib meid pidevalt kui valmis me päriselt oleme mitte sõnade vaid sündmuste kaudu. Ja kontrollib just seepärast et sees on olnud päring sinu soovid lootused hirmud. Kui sa valid solvumise asemel teadlikkuse hirmu asemel tegutsemise ja sulgumise asemel arengu muutub iga olukord kasvamise tööriistaks.

Nii töötab sinu sisemaailm see mida sa päriselt läbi elad muutub jõuks ainult siis kui sa ei jookse mõtte ja tähenduse eest ära. Valu ei ole vaenlane. See on signaal sellest kus sa ei ole veel iseenda poolel. Kaotused ei ole tühjus vaid ruumi vabastamine millegi uue jaoks. Ebaõnnestumised ei ole lõplik otsus vaid kontroll kas sa oled valmis lõpetama vana moodi tegutsemise.

Iga sündmus kannab endas võimalust. Mitte alati meeldivat mitte alati lihtsat kuid alati täpset.

Sinu jõud ei seisne selles et sa väldid raskusi vaid selles et sa teed neist materjali oma uuest versioonist. Kui inimene ei taha elu teadlikult muuta tuleb tal läbida samu katsumusi uuesti ja uuesti kuni ta näeb ja mõistab. Kui kaotad hakkad nägema mis oli tegelikult tähtis. Kui kukud õpid püsti seisma. Kui kohtud mittemõistmisega õpid kuulama iseennast.

Seepärast ei ole tähtis mis täpselt sinuga juhtus. Tähtis on mida sa otsustad sellega teha. Kas jätkad enda haletsemist või lubad sellel kogemusel end seestpoolt ümber kujundada. Sest just sellistel hetkedel lakkab inimene olemast lihtsalt “see kes jäi ellu” ja saab kellestki kes elab teadlikult.