Kui sageli me kardame enda sisse vaadata ja võtta vastutust kõige eest, mis meiega juhtub! Sest see teeb haiget, see on keeruline, see on hirmutav. Palju lihtsam ja magusam on süüdistada oma eluolukordades ja ebaõnnestumistes kedagi teist (sh elu), aga mitte ennast. Aga aeg on muutunud: enam pole võimalust mängida ohvrit. Ümbritsevad asjaolud kujunevad “ebaõnnestunult”, et me lõpuks pöörduksime enda poole, sooviksime iseennast armastada ja tunneksime end oma elu absoluutsete loojatena. Iga olukorra iseloomustamine eraldi meist (näiteks ütleme: “puudub vastastikune mõistmine”, “suhted on halvenenud”, “inimesed ignoreerivad mind”) – see mõtteviis iseenesest on juba vale ja vana muster. Sest pole kedagi peale meie. Ja kõik välised sündmused, mis toimuvad, on meie sisemaailma peegeldus.

On oluline võtta vastu väga lihtne reegel – mida iganes juhtub, räägi alati esimeses isikus. Mitte “nad kohtlevad mind halvasti”, mitte “mind ei mõisteta”, vaid “ma tunnen end nende inimestega ebamugavalt”, “ma ei tunne nende inimeste vastu armastust”.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.