Kõik on kirjas DNA-s: iga läbielamata valu, iga äratundmata trauma ja kulutamata energia. Igasugune valu on õppetund, mis kannab endas teatud tähenduslikku koormust, sundides inimest mõtisklema oma elutee, prioriteetide ja selle üle, miks ta on sellele planeedile kehastunud.

Haiguste mitmekesisus suguvõsas annab tunnistust sellest, mis on põlvkondade kaupa rikutud, milliseid põhimõtteid või ande on ignoreeritud, milliseid prioriteete on rikutud. Nüüd täpsemalt.

1. Diabeet viitab sellele, et suguvõsas oli palju kurjust ja pretensioone noorematelt põlvkondadelt vanematele, st rikutud oli suguvõsa energeetika hierarhia. Ideaalis peaks suguvõsa süsteemis olema meesliinis järgmine hierarhia: esikohal on mees ise, siis tema töö, siis naine, lapsed ja alles siis vanemad ja sugulased.

   Naisliini puhul on esikohal naine ise, siis abikaasa, siis lapsed, vanemad ja alles siis tema töö. Selline prioriteetide jaotus aitab kaasa sellele, et suguvõsa toetus ja energiavoog jaotub ühtlaselt, kusjuures igaüks saab oma kohal kõik, mida tal on vaja suguvõsa süsteemilt saada.

   Energiavoo rikkumine noorematelt vanematele sõltub näiteks sellest, et nooremad ei ole oma kohal, et neilt nõutakse rohkem, kui nad suudavad anda, või näiteks lapsi koheldakse kui täiskasvanuid, mistõttu nad peavad varakult täiskasvanuks saama. Tasakaalu taastamiseks võetakse vajalik energia konflikti kaudu ära. Oluline on mõista, et tasakaal taastub varem või hiljem, ja seda iga hinna eest.

2. Hajus skleroos viitab sellele, et suguvõsa süsteem on väljasuremise staadiumis, sest sellesse on kogunenud palju hirmu ja umbusaldust maailma vastu, armastuse puudumist ja elutahet. Sageli esineb see haigus neil, kes on olnud represseeritud, koonduslaagrites või partisanisalkades, st nii avalduvad sõja kajad.

3. Maoprobleemid annavad tunnistust sellest, et suguvõsas on kogunenud raev, viha ja vaen, mille avaldamise keeld oli mitmes põlvkonnas. Näiteks käitus mees naise suhtes halvasti, aga naine kannatas, varjates oma viha ja vaenu. Selle tulemusena koguneb viha maosse, justkui inimene ei suudaks seda seedida, mistõttu see hakkab sõna otseses mõttes organit seestpoolt söövitama.

4. Onkoloogia suguvõsa süsteemis viitab sellele, et suguvõsas on energiavahetus häiritud, ja seda kuni 7. põlveni. Naisliini probleemid viitavad sellele, et oli palju suguvõsa naiste valu, palju laste kehastumisi ja suguvõsa liikmeid, st täielik energiate dissonants suguvõsas. Meesliini probleemid viitavad mees- ja naisenergiate vahelise vahetuse rikkumisele, sisemise mehe ja naise blokeerimisele ja eitamisele kui duaalse maailma ilmingutele.

5. Lihas-skeleti süsteemi haigused viitavad sellele, et suguvõsas oli palju valu – mõrvu, samuti mõrvareid, oli palju põhilisi hirme, näiteks surmahirm, hirmu kaotada toetus, meeleheide ja lootusetus, umbusaldus enda vastu ja usk oma elujõusse, ja selle tulemusena – võimetus luua oma sisemisi tugesid.

6. Peavalud, vereringehäired, veeniprobleemid, südamehaigused ja muud veresoonte haigused viitavad sellele, et suguvõsas oli rahakaotusi, samuti oskamatu varaga ümberkäimine, väärtuse alandamine ja raiskamine. Sarnased terviseprobleemid viitavad sellele, et suguvõsas oli palju kadedust võõra rikkuse vastu, viha ja vaesust, mistõttu puudus võimalus taastada kaotatud sissetulek mitme põlvkonna jooksul suguvõsas.

7. Reproduktiivsüsteemi probleemid viitavad sellele, et suguvõsas, nii oma kui ka võõras, oli palju laste kehastumisi, aborte, st kõik see toimus täiskasvanute süül.

8. Hormonaalsed probleemid viitavad sellele, et suguvõsas on häiritud mees- ja naisenergiate vahetus, kus igaüks täidab mitte oma kohustusi ja rolle, kus naised on tugevad ja mehed nõrgad. Selle tulemusena olid naised sunnitud kõike enda peal vedama, ja seda mitte ühes põlvkonnas, mis kajastus DNA-s, ja seega ka hormonaalses vahetuses.

9. Erineva raskusastmega psüühilised haigused viitavad sellele, et suguvõsa võib oma eksistentsi lõpetada, kuna mitu põlvkonda järjest ei täida kehastunud hingede ülesandeid, pidevalt rikutakse suguvõsa hierarhiat, puudub elav usk Jumalasse, vaid on ainult uhkus, kus inimene võtab endale Jumala rolli või eitab kõrgema mõistuse olemasolu.