Praegu paljud inimesed naasevad väga sügaval tasandil kõige põhilisemate asjade juurde. Nad elavad läbi teatud kogemusi, mis mõjutavad kõike muud nende elus. Näiteks olukord: keegi on sattunud vangistusse või kinnipidamisasutusse. Tal on jäänud kodus perekond. Tavaliselt, kui me kuuleme sellist uudist, me ei aseta ennast nende olukorda. Või teine näide: on palju peresid, kus mehed või pojad on pidanud välismaale lahkuma — sunnitud lahusolek. Sellisel juhul on inimesed justkui eri suundades laiali. Ning on mingi takistus, mis ei lase neil kokku saada. Kui oled ise sellisesse olukorda sattunud ja selle läbi elanud, siis kuulates samasuguseid lugusid, tunned neid seesmiselt. See kogemus laieneb ja kandub edasi ka teistele. Kui oled mingi sarnas olukorra läbi elanud, jääb sulle justkui sisemine tempel. Ja nüüd, kui kohtud sarnaste kogemuste või lugudega, mida kuuled kelleltki, tekib seesmine resonants, reaktsioon.

Mõistsin, kui palju oleme selles mõttes “kärbitud”, sest me ei pea elu jooksul kõike ise läbi elama. Seetõttu, kui kuuleme, kuidas teised midagi kogevad, on meie ettekujutus sellest väga pinnapealne. Meie arusaam on tõesti piiratud, mitte sellepärast, et me ei näeks või sulgeksime silmad, vaid lihtsalt seetõttu, et me pole teatud kogemustega kokku puutunud ega neid läbi elanud. Ja seega puudub sisemine vibratsiooniline vastukaja. See ei tähenda, et peaksime kõik kogemused ise läbi elama. Kuigi on inimesi, kellele see on vajalik. Kui oled palju läbi teinud, isegi kui sa ei mäleta neid kogemusi, siis sa ei pea seda uuesti kogema – oled sellelt juba õppinud ja kogu vajaliku kogemuse omandanud. Selle lähenemise tõttu jäävad paljud asjad pinnapealseks, sest sinu hingele pole need selles elus huvipakkuvad või ei kuulu need tema ülesannete ja realiseerimise alla.

Kuid kui mõistad, et teiste inimeste elu pole mitte ainult rikkam, et iga olukorra ulatus ja spekter on hoopis teistsugune, mõistad, kui kärbitud sa tegelikult selles mõttes oled. See on nagu kuulda kellegi tuttava lugu lähedase kaotamisest ja talle kaasa tunda, kuid see on täiesti teine lugu, kui sa ise seda koged. Need on võrreldamatud kogemused. Seda tuleb meeles pidada. Kui palju erineb see, mida kogeb üks inimene, isegi kui ta on sinu kõrval, sõltuvalt sellest, millised kogemused tal on ja millised neist temas resonantsi tekitavad. Me erineme selles osas paljuski.

Kas empaatiast piisab, et tunda teise inimese kogemust? Kommentaar: “Mulle tundub, et empaatia abil saab sügavalt tunnetada kõik kogemused.” Tunda teise inimese kogemusi ei tähenda, et oled need ise läbi elanud. Püüda midagi tunnetada tähendab minna mööda teist teed ja öelda: “Proovin mõelda, kuidas neil on.” Asi pole selles, et peaksid tundma, kuidas see teistele on, vaid mõistma, et sul pole aimugi selle kogemuse sügavusest, mida teine inimene läbi elab. Paljusid asju, millega sa ise kokku ei puutu, näed sa paratamatult pealiskaudselt.