Siin on kirjeldatud perveraanse nartsissisti käitumist, peamiselt emotsionaalsete ja armusuhete valdkonnas. Kuid sellise agressori ohvriks võib sattuda ka töökeskkonnas (suhted ülemus/alluv, kolleeg/kolleeg). Ka nendel juhtudel tegutseb perversne nartsissist sama skeemi järgi. Paljudele on ilmselt tuttav olukord, kus ülemus ainuüksi oma kohalolekuga tekitab aukartust. Püüate oma tööülesandeid ideaalselt täita, kuid ikkagi ei suuda te ülemusele meele järele olla. Ja mida rohkem te pingutate, seda rahulolematum ta on. Te elate pidevas süütundes ja omistate ülemuse rahulolematuse oma „võimetusele oma kohustusi õigesti täita“. „Aga kuidas saakski sellist ülemust süüdistada, sest kui ma siia tööle tulin, oli ta nii armas ja aitas mul siin kohaneda.

Ja isegi praegu, aeg-ajalt, annab ta mulle preemiat. Ilmselt pean ma lihtsalt rohkem pingutama, olema kiirem ja arenema oma erialal.“ Kui töötajal-ohvril õnnestub siiski olukorrast aru saada, võib ta perveraanse ülemuse haardest vabaneda, lahkudes sellest töökohast. Palju keerulisem on olukord, kui agressori ja ohvri suhted on kujunenud laste ja vanemate vahel. Näiteks selline variant: ema (agressor) ja tütar (ohver). Siin on keeruline eristada võrgutamise ja ohvri halvatuse faasi, võib öelda, et selle rolli täitis juba emaduse fakt. Edasi kulgeb kõik juba tuntud skeemi järgi – neeldumine, ekspluateerimine: „Miks sa nii istusid? Miks sa nii riietusid? See ei sobi sulle, mina tean paremini.

Miks sa suhtled selle värvitud nukuga? Kas sa ei saa aru, et temast on sulle ainult kahju. Mis saadet sa vaatad? No ja maitse sul ka, ise ei saa aru, siis vähemalt mina ütlen. Võiksid rohkem kodutöödele tähelepanu pöörata, sa ju tead, kui väsinud ma olen, kui ma teid kõiki pesen ja triigin.“ Ja kõik samas vaimus, sealhulgas suhtlemisest keeldumine (karistuseks), vihjed, pidevad nõudmised, kapriisid ja rahulolematus. Kusjuures pole üldse oluline, kui vana on laps-ohver (ta võib olla nii 10 kui ka 50 aastat vana, peaasi, et emake oleks elus), kas tal on endal lapsed, kas ta elab koos vanematega või eraldi. Sest ema esimesel kutsel tormab ohver kohale isegi maailma teisest otsast. Sest emake vajab nii väga tema tähelepanu, tal on nõrk tervis, ta ei tohi närveerida. Mõnikord jõuavad need suhted ka ohvri hävitamise ja jälgede peitmise faasi – täieliku suhtekatkeni ema ja tütre vahel, vastumeelsuseni omaenda lapse vastu.

Kõikides nendes olukordades on olukord väga keeruline. Kas sellest on väljapääs?

Muidugi on. Kuid selleks, et sellisest sõltuvusest vabaneda, peab ohver iseendaga tööd tegema. Kõigepealt tuleb õppida tegutsema otsustavamalt. Ja mitte ainult korrates mantrat, näiteks: „ma otsustan kõik ise…“, vaid kindlasti toetades seda konkreetsete tegudega, arendades sel viisil oma tahtejõudu. Näiteks: „Ma otsustan ise, et täna ma koristamisega ei tegele, vaid teen seda mõnel teisel päeval“ ja seejärel jääda kindlaks oma otsusele, hoolimata perverse inimese kõigist veenmiskatsetest. Ja sealt pole enam kaugel ka väide: „Ma otsustan ise, millal ja mida ma pean tegema.“

Pidage meeles, perversele nartsissistile võib ja tuleb vastu seista!