Kas me usaldame komplimente, tunnustust, kiidusõnu?

Või vaatame me ennast läbi mingi vildaka filtri, mis moonutab päris pilti?

Nii tihti tundub, et foto on jälle ebaõnnestunud. Ja mõte teeb kiiresti oma otsuse: “Ma ei ole fotogeeniline.” Peeglisse vaatamine kurvastab mind samuti vahel sageli, vahel lausa iga kord sest… noh, kokkuvõttes ma ei pea end ilusaks ega ligitõmbavaks.

Kas ma olen end nii tundnud juba ammu? Kas ma jõudsin selle järelduseni alles hiljuti? Või olen ma alati enda kohta nii mõelnud?

Aga teiste inimeste sõnad? Neid on kummaliselt lihtne uskuda siis, kui need puudutavad midagi valusat. Kui keegi vihjab, et olen juurde võtnud, või ütleb midagi kriitilist, siis ma võtan selle kiiresti omaks. Sest ausalt öeldes oma peas suudan ma end veel karmimalt hinnata.

Ja siis on komplimendid… Nendega on hoopis teine lugu. Ma mõtlen: “Ta ütleb seda viisakusest.” “Tal on minult midagi vaja.” “Ta on lihtsalt heatahtlik.” “Ta ei tunne mind veel päriselt; kui ta teaks, milline ma tegelikult olen, siis ta ei ütleks nii.” Ja nii jääbki see hea sõna justkui ukse taha  seda on raske vastu võtta.

Või juhtub veel midagi: ma hoian seda head lauset enda sees nagu lillekimpu, kannan seda kaasas, rõõmustan natuke aega… kuni säde kaob ja jälle kostab sisemine hääl: “Sa oled kole,” või midagi samas vaimus. Ja ma usun seda häält uuesti.

Tõde on, et me ei näe ennast sageli päriselt.

Ma nägin kunagi üht lühikest reklaamklippi. Seal anti naistele ülesanne joonistada iseennast. Hiljem joonistas kunstnik nende portreed. Ja tulemus oli kõnekas: kunstniku piltidel olid kaunid, õrnad, säravad naised, aga naiste enda tehtud autoportreed need kujutasid justkui täiesti teistsuguseid inimesi, palju koledamana, kui nad tegelikult olid.

Me ei näe ennast. Ja kui see on meie lugu, siis me ei usu ka sõnu, mis räägivad meie ilust ja võlust. Aga kui me seda ei usu, siis kust peaks tulema enesekindlus?

Võib-olla sünnib see teisiti mitte ühe suure pöördega, vaid pisikeste sammudega. Tasapisi, tilga haaval, sõna kaupa. Nagu väike igapäevane harjutus, mille annad endale kodutööks: teha “ilu võimlemist”.

Naerata peeglis omaenda pilgule. Mängi korraks iseendaga, ole endaga veidi koketeeriv, pehme. Ütle endale midagi head: “No vaata kui armas,” või “Täna olen ma päris kaunis.” Mis iganes sul sel hetkel loomulikult tuleb.

Tee endast foto. Võid end selleks sättida, panna midagi ilusat selga, aga ei pea võib teha ka täiesti spontaanselt, hetkes. Ja siis püüa vaadata seda pilti armastava pilguga, nii nagu armunud mees vaataks oma ainsa naise fotot: ta ei otsi puudusi, ta näeb ilu, elusust ja seda, mis teeb sind sinuks.

Proovi komplimenti uskuda. Ja tee omakorda siiras kompliment teistele naistele. Kingi neile rõõmu: märka nende ilu ja ütle see välja. Kui me õpime nägema ilu teistes, hakkab see pehmendama ka seda pilku, millega me end vaatame.

Me oleme ilusad. Võib-olla me ei näe ennast praegu nii. Võib-olla oleme oma ilu unustanud. Võib-olla oleme lõpetanud selle märkamise ja rõhutamise.

Võib-olla on aeg seda jälle näha, meelde tuletada ja päriselt kuulda?

Tasapisi. Natukene korraga. Sõna kaupa. Ühe naeratuse, ühe komplimendi, ühe enesehoidva teo kaudu.

On aeg tunda end kaunina, luksuslikuna, võluvana, hämmastavana  ainsana omasugusena. Ja siis minna ning kaunistada maailma. Ta ootab meid; ilma meieta ei saa ta hästi hakkama. Ilma headuse ja iluta.