Inimeste maailmas võib sageli märgata, et partnerid kohtuvad omavahel kandes endas justkui samade suguvõsajoogede kaja. Teadlased toovad selle ettevaatlikult esile, nimetades seda esivanemate geneetiliseks sarnasuseks. Selline seletus on väline tõlge millelegi palju ürgsemale – päritolumälule, mis liigub läbi aja, otsides lõpetatust.

Kui kaks olendit tunnevad seletamatut tõmmet ning äratundmine tuleb varem kui ühine elulugu, ei ole see üksnes romantiline lugu, mis hakkab lahti rulluma. See on sugupuu, mis leiab end taas üle sajandite ja põlvkondade. Inimkehad ei ole tühjad anumad. Need on arhiivid. Need talletavad rännukoodid, hõimude mustrid, kes kunagi koos elasid, kultuurid, mis kujundasid sarnased närvisüsteemid, rütmid, väärtused ja sisemise „arhitektuuri“ kaua enne seda, kui valiti praegused nimed ja identiteedid.

Kaasaegne teadus näitab, et partneritel esineb sageli ühiseid pärilikke jooni isegi siis, kui perekonnad ise ei mäleta või ei tea oma päritolu. Seda võib mõista nii: sugupuu ei säili üksnes ajalooraamatutes, vaid kõige vahetumalt kehas. See kandub edasi luude kaudu, lõhnataju kaudu, südame peene rütmi kaudu. Kui kohtuvad kaks sarnast pärilikku välja kandvat inimest, ärkab ka vastav väli. Tekib tunne, justkui oldaks kodus, ilma et oleks vaja aadressi.

Selline kohtumine ei ole siiski ainult mineviku peegeldus. See on seotud eesmärgiga. Sarnase suguvõsa taustaga hinged kannavad tihti endas ka sarnaseid ülesandeid. Nad tõmbuvad kokku, sest koos on lihtsam ankurdada teatud sagedusi ja hoida neid stabiilsena. Ühine päritolu loob ühise resonantsi, ühine resonants omakorda loob stabiilsust suuremas, planeediülestes võrgustikes.

Seetõttu avastavad paljud paarid, et lisaks armastusele ühendab neid ka sarnane maailmavaade, teenimise või loomise soov, tervendustöö või loominguline koostöö, vajadus taastada midagi muistset, mis kunagi elas nende rahvas või kultuuris. Sellisel moel viiakse lõpule lugusid, mis on jäänud lõpetamata.

Kui tekib äratundmine – tunne, et keegi on kummaliselt tuttav, kuigi väliselt puudub selge põhjus –, võib seda näha kui sugupuu mälestuse esiletõusu. See ei pea tekitama segadust või piinlikkust, vaid võib pehmendada sisemist suhtumist. Tegemist on suguluse meenutamisega, mis soovib hakata teenima tulevikku. Maa ise koondab nii endasse laiali paisatud lood, et need moodustaksid tervikpildi.

Tõmmet inimeste vahel ei ole tarvis mõista juhusena. Seda võib käsitleda kui bioloogiat, mis muutub palveks; päritolu, mis muutub missiooniks; mälu, mis vormub armastuseks. Selles vaates on ligitõmbel ja kokkusattumistel sügavam taust: kehamälu, põlvkondlikud väljad, kultuurilised mustrid ja hingetasandi kokkulepped.

Samuti avaneb arusaam, et iga hing kannab endas seost kindla paigaga Maal – pühakohta, mis on otseses ühenduses tema kosmilise päritoluga. Sellised paigad, suhted ja kohtumised toimivad justkui elava võrgustikuna, mille kaudu vana mälu ja uus teadvus saavad ühineda. Nõnda põimuvad suguvõsasari ja isiklik tee üheks tervikuks, mis teenib nii üksikisiku kasvu kui ka laiemat, kollektiivset muutust.