Päästja rolli võtmine on põgenemine iseenda ja oma vajaduste eest. Tavaliselt päästjad tulevad lapsepõlvest, ehk laps on saanud vähe oma vanemate tähelepanu. Inimene otsib teistes seda, mida ta võiks endale ise anda. Arvates, et ta suudab teisi päästa, kannatab ta ise oma abituse käes. Selle seisundi taga peituvad tunded ja seisundid, mis võivad avalduda järgmiselt:

1. Oma tähtsuse tunnetamine – olles päästja rollis, tunneb inimene end vajalikuna, usub, et tema pingutused päästavad maailma või teist inimest. See võib olla allikas eneseaustusele ja rahulolule eluga. Probleem on aga selles, et kui see missioon lõpeb, võib inimene tunda tühjust, väärtusetust, ebavajalikkust ja tõrjutust.

2. Kontroll – päästja teine nimi, sest kontrolli kaudu kompenseerib päästja sisemise ebakindluse ja saavutab turvatunde. Kontrollitunne annab illusiooni turvalisusest, mistõttu inimene püüab iga hinna eest kontrollida olukorda ja teiste inimeste käitumist, soove, vajadusi ja väljendusi, suunates seda kõike enda jaoks vajalikku suunda, et kompenseerida oma sisemist tühjust.

3. Emotsionaalne rahulolu – teiste päästmine tekitab õnnehormoonide vabanemist. Kuid see rõõmutorm võib tekitada sõltuvust, mistõttu inimene püüab alateadlikult seda olukorda uuesti esile kutsuda.

Päästja rollist loobumine on raske, kuid võimalik, kui teadvustada oma varjatud kasud, mis seisnevad järgmises:

Hirm olla mittevajalik on päästjarolli mängiva inimese suurim ajend. Sisemiste hirmude tõttu ei suuda inimene ennast aktsepteerida sellisena, nagu ta on, vaid näeb ennast ainult teatud rollide kaudu. Kui ta lõpetab päästmist, siis kes ta siis on? Millist rolli ta siis mängima hakkab?

Lapsepõlvest peale sisse juurutatud uskumused, et kõigepealt tuleb mõelda teistele ja alles siis endale, päästa esmalt teised ja enda peale ei pea mõtlema, on nii sügavalt inimese elu ja minapilti imbunud, et neist on saanud osa tema isiksusest. Inimene hakkab ennast tajuma nende uskumuste kaudu.

Päästja rolli taga peitub oma probleemide vältimine, sest kogu inimese elujõud ei lähe tema enda elu elamiseks, vaid kellegi päästmiseks või kellegi probleemide lahendamiseks. Selle suhtumise taga on täielik enese mittetunnustamine kui väärtuslikku ja ainulaadset inimest, ning kogu elujõud valatakse teistele, mis viib lõpuks nii vaimse kui füüsilise kurnatuseni.

Päästja roll võib tunduda ahvatlev, sest see võib tuua ajutist rahulolu, kuid kui pidevalt sellist taktikat järgida, võib see viia läbipõlemiseni ja sisemiste probleemideni, mis kogunevad järk-järgult nagu lumepall.

Oluline teiste eest hoolitsemisel ja abi pakkumisel on sisemise ressursi olemasolu. Parim on aidata ülejäägist, mitte puudusest. Sellisel juhul on tasakaal “võtmise ja andmise” vahel säilitatud.

Ei saa päästa teisi omaenda uskumuste põhjal, arvates, et sa tead paremini, mida teine inimene vajab. Selline lähenemine rikub vaba tahte seadust, mille eest tuleb tasuda teatud hinnaga, olgu selleks siis pettumus, päästetava tänamatus või elujõu puudumine.