„Mitte mingit „ei“. Universum ei saa neist aru“ need sõnad on juba lausa reegliks tõstetud. Aga see on viga.Universumi jaoks ei ole kõige olulisem see, mida me sõnadega ütleme, vaid see, mida me oma seisundiga välja kiirgame. Jah, mõttevorme on parem sõnastada jaatavalt ja selgelt. Nagu öeldakse, tundega, mõttega ja paika pandult.

Aga osake „ei“ ei ole meie vaenlane. Vaenlane on see, et me ei mõista, mida me tegelikult silmas peame. Võtame näiteks olukorra, kus sa ei läbinud tööintervjuud. Ükskõik kuidas sa seda sõnaga „ei“ ka ei pööraks, jäid sa tööta. Ja siin ei ole oluline mitte see „ei“ sinu lauses, vaid sinu reaktsioon sellele.

Kui sa hakkad end piitsutama ja mõtlema, et „ma olen läbikukkuja“, „minuga on midagi valesti“, „jälle ebaõnnestumine“ ja nii edasi, siis ei võeta sind ka teises ega kolmandas kohas. Ükskõik kuidas sa osakest „ei“ kasutad, sinust hakkab õhkuma ebakindlust.

Aga kui sa lähened sellele olukorrale teadlikult, kõlab sinu reaktsioon teisiti: „Seekord ei läinud läbi, järelikult ei ole see minu töö. Mind ootab parem variant. Ma ei tea, kus ja kuidas täpselt see tuleb, aga see tuleb.“Pane tähele, siin on lausa kolm „ei“ osakest. Aga selles „ei“ ei ole vastupanu. Ei ole enese pisendamist. Ei ole võitlust reaalsusega.

On usaldus protsessi vastu ja selge sisemine hoiak. Teadlikkus on üleminek teise režiimi, kiirgamise režiimi.Sa kujutled oma mõtetes lõpptulemust, ja Universum määrab ise, kuidas ja milliste vahenditega see saavutatakse. See kehtib nii töö kui ka kõigi teiste sinu soovide kohta. Ole aus, kust peaksime meie teadma, kuidas see täpselt juhtuma peab.

Me nimetame ebaõnnestumiseks iga kõrvalekallet ette kujutatud stsenaariumist, kuigi see stsenaarium on vaid meie piiratud vaate tulemus. Mõistus on siiralt veendunud, et ta teab, kuidas on parem, samal ajal kogu pilti nägemata.

Kui sa ütled:

„See ei ole minu tee“
„See ei ole see, mis mulle sobib“
„Ma ei nõustu vähemaga“

siis sa ei sule millegi ees uksi. Sa joonistad selgelt oma reaalsuse piirid. Ja siis hakkavad sündmused sinu reaalsusega kooskõlla sättima. Universum kuuleb ka sõnu, milles on osake „ei“. Ja ta ei vasta sinu sõnadele, vaid sinu sisemisele seisundile. Võib öelda ideaalselt „õigeid“ afirmatsioone, kuid elada pidevas vastupanus. Aga võib ausalt öelda „ei“ sellele, mis sulle ei sobi, ja esimest korda olla päriselt kooskõlas iseendaga. Teadlikkus ei ole „ei“ keelamine. See on oskus selgelt mõista, mida sa kiirgad ja miks. Ja just sellest hetkest hakkab sinu reaalsus sinu järgi kohanema.