Meie ümber keerlevad pidevalt erinevad sündmuste keerised – alates massilistest füüsiliste kehade muutustest, mida arstid nimetavad “uuteks viirusteks”, kuni vapustusteni kõigis ühiskonna süsteemides. Paljud asjad ja mõisted pöörduvad meie tajumises tagurpidi. Üks selline nähtus on suhe iseendaga.

Kunagi ammu valisid meie surematud hinged selle teekonna tulla kitsamasse polaarmaailma kindla eesmärgiga. Küsimus pole mitte ainult selles, et tihedas maailmas unustame, et meie igaühe südames peitub ühe ja sama Ühtse Valguse osake. Küsimus seisneb selles, et selle keerulise erinevate tegelaste mängu loomiseks, oli väga oluline luua vastav “mänguväljak” – materiaalne maailm. Selle maailma hologramm pidi olema väga keeruline, väga karm, paindumatu, säilitama kindlad vormid ja reageerima ainult teatud sagedustele, et saaksime paljusid protsesse seestpoolt üksikasjalikult uurida, kogedes keskkonna vastupanu otse meie enda peal.

Lühidalt öeldes oli see kõik väga keeruline.

Me sukeldusime sellesse ja järk-järgult unustasime, et me ei ole lihtsalt tegelased, keda mängime, vaid midagi palju suuremat – Hing, kes valis kogeda oma saatust, oma elulugu erilisi tundeid, mis ulatuvad kaugemale sellest mängust. Hinge tuli, läbides materiaalse elu ahju, muutub teistsuguseks, omandades uue sära ja jõu!

Viimase mitme tuhande aasta jooksul pole olnud ühtegi põlvkonda, kus poleks sõda, revolutsiooni või muid kataklüsme. Kõikide põlvkondade elu on olnud väga rahutu, sündmusterohke ja on pakkunud palju võimalusi ennast ohverdada perele, lähedastele, kodumaale, liidritele, ideedele ja nii edasi. Me teeme ka kangelaslikud sammud ja teod mis on väärtuslikud just sellepärast, et inimene sel hetkel unustab oma surelikkuse, unustab ellujäämise ja tunneb end sellel hetkel Vaimuna. Ta ei mõtle sellele, kuid motiiv sunnib teda liikuma väljapoole füüsilist ellujäämist.

Nüüd, sel imelisel ajastul, oleme jõudnud hetke, kus mängu tihedus ja jäikus on oluliselt nõrgenenud. Materiaalne maailm on muutunud paindlikumaks, vastuvõtlikumaks ja peegeldab kiiresti meie sisemist seisundit. Enamus teist teab seda oma kogemusest väga hästi. Selles läbipaistvas, meile vastuvõtlikus Uues maailmas seisab meie ees teine ülesanne: õppida suhtuma endasse ja oma hinge samamoodi kangelaslikult ja pühendunult, nagu me varem suhtusime teistesse.

Enamikul meist on eneseohverdamine teiste heaks suurepäraselt välja töötatud. Kõik olime minevikus selles väga osavad. Kuid ohverdada midagi välist ja sotsiaalselt olulist oma sisemise teostuse nimel see on keeruline ülesanne. Kogemus paljude elude kaudu on meile selgelt näidanud, et rõõm on ainult andjal, võtjal ei ole rõõmu. Pole asjata öeldud, et “kes annab, see saab”. Mida iganes sa annad – hoolitsust, tähelepanu, armastust, tegevusi siis läbi sinu saabub üha rohkem ja rohkem, ning sa tunned sel ajal inspiratsiooni.

Kuid nagu kõik selles polaarmaailmas, on ka see tõde moonutatud. Mõistuse tasandil on meil sisse kodeeritud, et PEAB andma. Peab andma perele, lähedastele, kolleegidele, ülemusele, riigile… Ja me andsime. Kuid me ei andnud enam südamlikust tungist, siiralt annetades, vaid hirmust, et kui sa ei anna, siis kannatad. See “teadmine” – et enda eest hoolitsemine esimesena on halb ja ohtlik – on edasi antud põlvkonnalt põlvkonnale. Keegi meist ei tahtnud olla “egoist”, me kõik tahtsime heakskiitu saada. Ja alles hiljuti, hakkasid inimesed äkki mõtlema: kas see on tõesti nii, et “peab”?

Täna olen kindel, et see pole teile kõigile uudis: kui olete ise hoolitsenud selle eest, et teie hing oleks parem ja teie keha mugavam, siis imelisel kombel tunnevad teie lähedased end samuti paremini, pereõhkkond muutub ja tööl kujuneb kõik omamoodi… Seda ei saa seletada, seda saab ainult kogeda. Tuttav lause “tühjast anumast ei saa midagi valada” omandab täiesti teise tähenduse just igapäevaelu pisiasjades! Ja nüüd oleme teiega jõudnud etappi, kus on jäänud väike-suur sisebarjäär vastu võtta: jah, kui mul on hea, siis maailmale on hea.

Paljud kes on astunud muutuste teele hakkavad mõtlema, et peab arenema, elama vaimset elu, käima erilistel koolitustel, tegelema, õppima, sundides ennast… Kuid mingil põhjusel ei muutu nende pingutuste tulemusel midagi. Sellepärast, et tõeline muutus ei seisne välise kujunduse muutmisel, vaid sisemise motivatsiooni muutmisel. Lihtne lahkus iseenda suhtes, oma kehale, avab ukse muutustele meis ja meie ümber. Proovi järele.