Kui inimene püsib pidevalt sellistes seisundites, siis need hakkavad teda seestpoolt hävitama:

viha, ärritus, vihkamine, igasugune agressioon, millel pole väljapääsu;

iseenda ja oma maailma mitteaktsepteerimine;

hukkamõistmine, kriitika nii teiste kui ka iseenda suhtes;

solvangud, manipulatsioonid ja soov elada kellegi teise kulul;

silmakirjalikkus, soov saada kõigest kasu;

hirmud, ärevus;

eneseusalduse puudumine ja usaldamatus maailma suhtes üldiselt;

mittearmastus nii iseenda kui ka ümbritseva maailma suhtes;

kannatamine, kohanemine teiste huvidega.

Kõik need seisundid tekitavad energiapuudust. Pikaajaline viibimine nendes olekutes näitab, et inimene on kaotanud kontakti iseendaga ja elab automaatrežiimil, alludes oma emotsioonidele, samal ajal kui ta ei suuda ära tunda neid eluaspekte, mis temalt kõige rohkem elujõudu võtavad. Sellises suhtumises iseendasse on inimesel raske mõista ja teadvustada protsesse, mis peituvad nende negatiivsete ilmingute taga. Tavaliselt on sisemuses midagi, mis takistab tundmast ja mõistmast nende negatiivsete emotsioonide tekkepõhjuseid. Seetõttu näeb endaga kontakti kaotamine välja nagu distantseeritus, mille tulemusel võib inimene tunda end ainult läbi negatiivsuse, ning lisaks võib inimene muutuda rahutuks, jutukaks, draamatiliseks, kiirelt sattuda paanikasse, see tähendab, et negatiivsus tugevneb nii palju, et inimene ei näe enam mitte ainult ennast, vaid ka teisi. Tavaliselt elab inimene, süvenedes ülalmainitud olekutesse, mingit eraldi elu oma peas ja fantaasias, kus maailm on ohtlik, seetõttu võib lisaks tekkida tunde enda ebakohasusest, rumalusest ja tühisusest, mis on nende negatiivsete tunnete algpõhjuseks.