“Mul on kõik kontrolli all” on üks suurimaid illusioone ja me mõistame, et kõike on võimatu kontrollida, ei loobu me kunagi sellest võimalusest. Kõlakad nõuanded maailma ja universumi usaldamisest tekitavad parimal juhul vaid kerge naeratuse näol.  Kuidas saab kedagi või midagi usaldada, kui meie pea on täis hirme, muresid ja fantaasiaid? Kui me  kontrollime üle, siis võitleme ainult sisemiste deemonitega  samal ajal kui reaalsus jätkab eksisteerimist enda seaduste järgi. Miks on kontrolli strateegia teoorias nii loogiline, kuid praktikas nii kasutu?

Alustame sellest, miks inimene valib endale sellise strateegia. Kunagi ammu, võimalik kaua aega tagasi, meil on olnud kogemus, et me kaotasime midagi väga olulist: stabiilsuse, turvalisuse, sisemist kindlust. Meid pole valitud, meid petis või reetis keegi meile väga oluline või me oleme olnud sellise situatsiooni osalised või pealtnägijad. Kohe tekib küsimus: kuidas me saame pärast seda usaldada ennast, teisi inimesi ja maailma, kui isegi keegi meie lähedane on meid pettunud või reetnud? Seda pole ju võimalik aktsepteerida, kuid sellega on võimalik midagi ette võtta, mistõttu motoga “ma ei lase sellel uuesti juhtuda” hakkame edasi mööda elu liikuma. Midagi sa võid unustada, kuid valu mida oled tundnud mitte, sa peidad selle endasse, sest peab ju kuidagi edasi elama.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.