Negatiivsed ilmingud eksisteerivad selleks, et inimene teadvustaks ja säilitaks tasakaalu oma positiivsete ja negatiivsete külgede vahel. Tänu negatiivsetele tunnetele näeb inimene erinevust oma positiivse meeleolu ja negatiivsete seisundite vahel, mistõttu duaalses maailmas on alati olemas pluss ja miinus, hea ja halb, rõõm ja kannatus.

Nii positiivsel kui ka negatiivsel on koht iga inimese elus, kuid see, kumb neist domineerib, sõltub sellest, millele inimene oma tähelepanu suunab ja mida ta hetkes valida otsustab, eelistades üht või teist seisundit. Valik on alati olemas, kuid see ei pruugi alati olla teadlik. Peamine ülesanne negatiivsete seisundite kogemisel on nende teadvustamine, läbielamine ja lubamine neil eksisteerida. Mõnikord toob negatiivsus kaasa uue energia, mis ei saa läbida sisemisi blokeeringuid ja piiranguid, mistõttu inimene tunneb negatiivseid seisundeid, mis on mõeldud tema blokeeringute avamiseks ja vabastamiseks. Selleks, et õppida oma negatiivseid seisundeid juhtima, on oluline neid ära tunda, mõista, mis nende taga peitub, ja seejärel neid seisundeid kogeda, sukeldudes nendesse ja muutes need armastuseks.

Kõige levinumad negatiivsed ilmingud on järgmised:

Uhkus, kõrkus – illusioon oma ülemuslikkusest teiste inimeste üle ja oma paremustunde demonstreerimine. Selles seisundis peitub soov olla ideaalne, laitmatu, kõike teadja ja kõigile mugav. Uhkus kätkeb endas ka hirmu eksida, sest seal, kus kõik on ideaalne, ei saa vigu olla. Sellise suhtumise tõttu iseendasse tajutakse väliskeskkonna kriitikat valuliselt. Iga kriitika on inimesele, kes on uhkuse seisundis, rünnak, millele ta reageerib agressiivselt, kas kaitstes end rünnakuga või sulgudes endasse.

Alaväärsuskompleks – vastand enese aktsepteerimisele sellisena, nagu inimene on. See seisund avaldub enese alavääristamises, eneseväärikuse puudumises, usaldamatuses enda vastu ja teiste “imetlemises”, kadeduses, mis on agressiivne reaktsioon teiste inimeste saavutustele. Selle kompleksi aluseks on pidev enda võrdlemine teistega, sageli enda kahjuks, samuti soov olla kõiges parim või vastupidi, kalduvus marginaalsele eluviisile.

Enesehaletsus, mis tuleneb alaväärsuskompleksist, ei lase inimesel näha oma paremaid külgi, aktsepteerida ennast ja liikuda oma tõelise mina poole. Enesehaletsus alavääristab ja võtab ära sisemise jõu ja enesetoetuse, sest see tuleneb nõrgast ja abitust positsioonist.

Kadedus – uhkuse kaaslane. Kadedus hõlmab ebatervet konkurentsi, soovi omada ja võimetust siiralt rõõmustada teise inimese üle. See juhtub, sest kadedus alavääristab algusest peale, andmata isegi võimalust proovida midagi oma, teha midagi enda jaoks, hakata ellu viima oma unistust või teha seda, mis meeldib. Kadedus tekib alati seal, kus on palju realiseerimata potentsiaali, kus iga samm vaidlustatakse ja seatakse kahtluse alla, kus puudub usaldus enda vastu ja usk oma edusse. Kadedus ei ole ei must ega valge, see on alati ühesugune, sest selle olemus on enese alavääristamine.

Soov kontrollida ja allutada kõiki enda ümber viitab varjatud soovile kontrollida kõike ja kõiki. Selle soovi vastandpooluseks on ärritus, kui kõik muutub, kui tekivad ettenägematud asjaolud, mida ei olnud võimalik ette näha. Samuti tekib soov jagada kõigile nõuandeid ja jälgida, et inimesed neid täidaksid. Vastasel juhul ilmnevad erinevad manipulatsioonid ja jälitamine. Soov teisi kontrollida viitab oma isikliku elu puudumisele ja sellele, et inimene elab alati kellegi teise elu, mitte oma. Püüdes teisi kontrollida, unustab inimene iseenda ja oma elu, ning olukorrad, mis pidevalt kontrolli alt väljuvad, tuletavad talle meelde vajadust elada oma elu ja lubada seda ka teistel. Sellises seisundis lahti laskmine võib olla keeruline, sest sees on juba tekkinud tühjus, millega silmitsi seista on hirmutav.

Ebaefektiivsus avaldub vastupanus ja sabotaažis, tormilise tegevuse imiteerimises või soovis palju mõelda, kuid vähe teha. Nii möödub elu mõistuses, kui inimene mõtleb üht, teeb teist ja unistab hoopis kolmandast. Need seisundid viitavad täielikule lahkhelile oma sisemiste soovide ja vajadustega. Kõiki neid negatiivseid ilminguid saadab jõuetus ja usaldamatus enda, elu ja kõige suhtes, mis elus toimub.

Negatiivsed seisundid on alati vastandiks positiivsetele, mistõttu, kui on negatiivsus, on kindlasti olemas ka positiivsus. Kuid negatiivsed seisundid juhivad inimese elu tavapärases maailmas rohkem, kuna need nõuavad vähe kulutusi ja pingutusi. Inimese jaoks on oluline pidada oma elus ainult üks lahing – oma mõistusega, mis viib teda negatiivsetesse seisunditesse, kuna need on mõistuse jaoks potentsiaalselt ohtlikud. Mõistuse ülesanne on selles maailmas ellu jääda, mistõttu teeb ta kõike ühe eesmärgiga – kaitsta ja seista vastu potentsiaalsele ohule, mille olemus on negatiivsus.

Elu mõistuses on elu negatiivses maailmapildis, mis alati kurnab ja ei anna võimalust tunda positiivset meeleolu ilma selleks spetsiaalselt väljendatud kavatsuseta. Keegi ei ütle teile, kuidas elada nii, et olla õnnelik, sest absoluutselt iga inimene peab selle ise otsustama, igaüks peab tegema vastava valiku, mida ta soovib oma elus näha – rõõmu või kannatusi.

Positiivset maailmavaadet on oluline teadlikult õppida, kuna on vaja väljendada kavatsust elada ja tunda meeldivaid hetki, armastust enda ja maailma vastu tervikuna. Negatiivsus on pinnapealsed maskid, mida inimene kannab, et olla nagu kõik teised ja mitte eristuda, et olla oma, st ühiskonnas aktsepteeritud. Kuid iga inimene on oma sisemuses hea, rahulik, rahumeelne ja õnnelik, oluline on vaid lubada endal seda teadvustada. Iga inimese süda on täis armastust, tuleb vaid proovida sinna vaadata.

Armastus hinges ja elurõõm on iga inimese loomulikud seisundid. Iga hing püüdleb armastuse ja õnne poole, sest see on sellest kootud. Selle tõe teadvustamine ja aktsepteerimine annab tõuke emotsionaalse küpsuse valimiseks oma elus, enda ja oma elu tähtsuse teadvustamiseks selles maailmas, kus mina olen osa suurest loovast universumi protsessist. See ongi Jumala kohalolu igas inimeses, ilma eranditeta.