Millal inimene hakkab kuulma hinge kutset, miks enesetundmine ilma vaimse sügavuseta ei vii tõeliste muutusteni ning kuidas ärkamine avaldub.

Juhtub hetk, mil harjumuspärane elu lakkab rahuldamast, isegi kui väliselt on kõik korras. Kaob huvi ja mõte, tekivad küsimused, millele vastused puuduvad: “Kes ma olen?”, “Milleks ma siin olen?”, “Miks kõik just nii toimub?”Kõik see on märgiks, et inimene seisab vaimse ärkamise lävel. Kuidas vaimne ärkamine algab, miks enesetundmine ilma ühenduseta hingega viib sageli tupikusse, ja mis juhtub siis, kui te esimest korda tõeliselt hakkate iseennast kuulma. Mis on vaimne ärkamine, hinge kutse?

Te hakkate seestpoolt tundma mingit kutset: miski juhib, suunab, tõukab teid. Te ei pruugi mõista, kuhu ja milleks, kuid miski sunnib liikuma ning te satute üha uuesti olukordadesse, mis viivad teid ühes kindlas suunas. Kui vaadata kogu inimese arenguteed, alustavad inimesed tavaliselt enesetundmisest ja enesearengust. Ent mis on siin paradoks? Võib terve elu “ennast tundma õppida” ja “areneda”, kuid mitte kuhugi välja jõuda. Psühholoogidel ja astroloogidel, kes ei puuduta vaimsust, on nende töötlemata isiksuse osad sageli hästi näha. Kindlasti teate oma tutvusringkonnas neid, kes käivad erinevatel kursustel, tellivad igasugu kaarte, läbivad human design’i, reiki seansidel  jms, pingutavad palju, et mõista iseennast ja elu mõtet. Just siin peitubki enesearengu ja enesetundmise piirang, kui puudub vaimne komponent.

Kuigi psühholoogiat peetakse hinge teaduseks, jõuab väheste eri suundade spetsialistidest selleni, et räägitakse vajadusest luua kontakt hingega. Sageli jõuavad inimesed selleni pärast suure hulga populaarse kirjanduse läbitöötamist. Ja üldjoontes sellest hetkest ärkamine algabki. Ärkamine näeb välja nagu teadvustumise hetk. Justkui ei kaoks teie kõik otsingud, kahtlused, eksinustunne ja ebakindlus, kuid miski teie sees süttib ja muutub selgeks: ma lähen siia.Seda nimetataksegi ärkamise hetkeks.

Ärkamisel on joon, mis jagab elu “enneks” ja “pärast”, sest täielikult muutub teie taju iseendast, ümbritsevatest inimestest ja sellest, mis maailmas toimub.Need muutused ei toimu ühe hetkega.

Kust algab ärkamine?

Selleks, et see hetk juhtuks, tekib liiga palju küsimusi ning te otsite neile lakkamatult vastuseid. See, mida leiate, rahustab teid mõneks ajaks, kuid siis mõistate, et see pole see, ja alustate otsinguid uuesti ja uuesti.Kogu protsess algab selliste suurte filosoofiliste küsimustega: „Kes ma olen?“, „Milleks ma olen?“, „Kuhu ma lähen?“

Kui varem algas see protsess umbes 33-aastaselt — Kristuse vanuses —, siis nüüd on palju muutunud ning paljud noored „lülituvad sisse“. Aga igal juhul viisid kõik need heitlikkused, kahtlused, takistused ja „rehale astumised“ selleni, et küsimused kerkisid ning inimene hakkas lõpuks kuulma hinge kutset. Sellest hetkest algabki tee. Ent see on vaid alguspunkt. Ärkamine ei ole aunimetus ega saavutus. See on hetk, mil te esimest korda loote hingega kontakti ja tõmbate ta tähelepanu endale — te ei ole biarobot, kes jookseb ringi ja tegeleb ellujäämise, raha teenimise, meelelahutuse ja naudingutega, vaid midagi enamat.See on tõsine samm, mis mõjutab kõike edasist. See on võimas piirjoon: enne seda oli elu ühtmoodi, pärast seda on elu teistmoodi.

Varem jõuti selleni enamasti läbi sügava kriisi, sageli mitte ühe: siin lagunes midagi, seal varises kokku, kusagil juhtus veel midagi — ning varianti polnud, kui vaid üles poole hüüda. Te kapituliteerite millegi suurema ees kui te ise ja saadate sellega oma südame seest oma hingele vägeva signaali. Seda nimetataksegi ärkamise hetkeks. Ja edasi algab tee, mida paljud ei mõista, püüdes jätkata ellujäämise ja ohvrirolli mänge: „mulle rohkem kõike — raha, armastust, õnne, rikkust“ ja nii edasi.