Miks kogu aeg minevikku tagasi minna – kas tõesti on seal meie jaoks mingi ressurss?

Praeguse hetke seisukohast: minevikul on koht minevikus. Meie ülesanne on täielikult viibida olevikus. Ja oleviku hetkedes reguleerida mehhanisme, mis toimivad tulevikus. Aga minevik on tegelikult minevikus. Selleks aga, et sellesse seisundisse jõuda, tuleb minevikuga „puhtalt“ töötada.

Mida tähendab „puhtalt töötada“?

Antud juhul tähendab „puhtalt“, et minevikku ei tohi olla peidetud mingeid negatiivseid emotsioone. Sellepärast, et igal sündmusel, mis meie elus on olnud, absoluutselt igal, on oma kingitus, mida ta meile toob.

Ja kui me neid kingitusi pole märganud, kui me ei ole näinud isegi kõige negatiivsemates ja kõige raskemates olukordades seda, mida saame praegu enda jaoks võtta, siis me ei näe, mida oleme õppinud. Ning veel kõrgemal tasandil ei näe me mehhanismi, seda struktuuri, kus esimene samm viis teiseni, teine samm viis kolmandani ja mille tulemusel sündis midagi kindlat.

See tähendab, et me ei näe teatud tegevuste järjestust — stsenaariumi, mis kordub ikka ja jälle ning mängib end meie elus läbi. Ja kui me ei ole seda märganud mitme olukorra puhul, ei ole seda lahti harutanud mitmete näidete põhjal, siis on raske teha nii, et tulevikus see ei korduks.

Aga niipea kui te selle mehhanismi enda jaoks välja eraldate – ja teadvustamise ning läbimõeldud analüüsi käigus see juhtubki – näete, et tendents kordub. Mängijad muutuvad, olud pisut muutuvad, kuid tegevused on enam-vähem samad ja kõige olulisem — reaktsioon nendele on alati üks ja seesama.

Kui te olete seda kõike näinud, seda lahti harutanud, siis minevik jääbki minevikku, see ei haara teid enam kaasa. Just siis tekibki see, mida ma nimetan „puhtaks töötamiseks“.

Miks kogu aeg minevikku tagasi minna?

Millest see avaldub?

Tegelikult mäletate, et need sündmused teie elus olid, isegi võivad jääda kerged emotsioonid, kuid samal ajal ei aktiveeru enam päästikud ega „punased nupud“, isegi kui satute täpselt samasse olukorda.

Sellisel juhul ei teki teil enam automaatset reaktsiooni, mida käivitab ellujäämisinstinkt. Teil tekivad üsna teadlikud hetked, mil mõtlete: kas on üldse mõistlik sinna minna? Teil tekib aega teadliku otsuse tegemiseks. Ja just seetõttu jääte te olevikku, sest otsus on teadlik. Selle nimel minevikku läbi töötataksegi. Kui mõnes teemas — näiteks suhete vallas, äris või lapsepõlvemälestustes — olete osa juba läbi töötanud, siis see teid enam ei haara.

Kui te olete mõne trauma välja toonud ja sellest aru saanud, on hiljem palju kergem kõrvaltvaatajana olukorda jälgida, isegi siis, kui see elu jooksul veel kord kordub.

Miks see on oluline?

Sest elu pakub alati olukordi, et te eemaldaksite teid blokeerivad asjad. See on teel olev auk, mis ei lase teil edasi liikuda. Ja ükskõik kui hästi praegu ka ei tunduks: „Jah, ma sulgesin silmad, ma unustasin, mis oli, ma teen näo, et midagi ei toimu,“ siis elus kerkib hiljem esile sarnane olukord ja siis kõik see, mis seal oli peidus, kõik see, mis oli läbi töötamata – andestamatus ja eneseviha, mis varjusid – tuleb lõpuks pinnale. Te teate, et igaühes meist on kaks vastandit, antud juhul armastus ja vihkamine.

Kui ma ennast sel hetkel ei armasta, ei aktsepteeri, süüdistan ennast kõiges, sõiman või süüdistan kedagi teist, siis igal juhul on minu sees peidus vihkamine ja enese mitteaktsepteerimine ning sellised hetked hakkavad intensiivselt ilmnema. Ja iga kord tuleb langus, väga sügav langus. Seepärast, kui silmad suletakse ja tehakse nägu, et kõik on hästi, on see mingis etapis suurepärane.

Kui te pole veel tugevnenud, kui proovite endaga toime tulla ja just-just säilitada mingisugust tasakaalu, harmooniat. Kuid selleks, et sellel tasandil kindlalt kinnituda, peab minevik siiski olema puhastatud. Neid ladestusi keldrites ei tohi olla.

Miks kogu aeg minevikku tagasi minna?

Seepärast neile, kes kogevad negatiivseid emotsioone või kui näiteks sukeldute rahateemasse ja on vaja tõsta esile perekonnas valitsenud suhteid ning te sinna sisse vajute, ärge vaadake emotsioone, vaadake seda, mis seal peidus on. Õppige nägema neid varjatud motiive.

Mis seal siis sellist on, mis ikka ja jälle tasakaalust välja viib?

Küsimus teile: Kes on seda oma elus näinud, eriti suhetes meestega, vastassugupoolega või naistega? Et kui te suhtlete inimesega, on kõik justkui normaalne, kõik on suurepärane, kuni puudutatakse mineviku keelt?Igal inimesel on mingi valus punkt, mida saab juhuslikult puudutada… Praegu räägin mehe ja naise suhetest, näiteks mehel on minevikus mingi teema läbi töötamata. Keegi ütles midagi, tegi midagi juhuslikult, pole oluline, kuidas see olukord esile kerkis, ja te tunnete seda mõju. Ja väga kergesti saab näha, et kuni inimene selle probleemiga toime ei tule, kuni ta seda mineviku sõlme lahti ei haruta, tekib konflikt ikka ja jälle.

See tähendab, et kõik on justkui korras, kõik on hästi, kuni mingil moel see ei puuduta.Teise inimese eest te loomulikult otsustada ei saa. Kuid te saate kõik sellised küsimused enda jaoks lahendada. Sest iga kord, kui te mingi sõlmekese lahti harutate, on teil lihtsam modelleerida oma reaktsioone ja edasist reaalsust. Ja siis sellised reaktsioonid mitte ainult ei kao, vaid need lihtsalt ei avalda enam endist mõju.

Kui teid tõmbab minevikku ja te seda märkate, siis ei ole vaja sinna pea ees sukelduda. Aga püüdke, kui näete, et pinnale tõuseb valu ja mitte-andestamine, kõigepealt see läbi elada, lubada endal kõike tunda. Astuge üle sellest valust ja siis küsige endalt:

„Aga mida see olukord mulle kinkis?“