Meie maailmas elab praegu palju täiskasvanud inimesi, kes räägivad oma lapsepõlvest nii: “Vanemad ei andnud mulle armastust, oli vähe tähelepanu, vähe õrnust. Mind riietati, toideti, kuid hingesoojust polnud.” Sarnaseid sõnu erinevates variatsioonides võivad enamik 40–50-aastaseid inimesi öelda oma nime all.

Selle tulemusena on tekkinud 2 tüüpi strateegiaid, mida inimesed on valinud oma täiskasvanuelu jaoks. Mõned on jäänud igaveseks lasteks. Nende keha jätkas kasvamist täiskasvanuks saamiseks, kuid isiksus jäi väikeseks. Nad ei julgenud võtta vastutust oma elu eest, nad olid valmis selle kellelegi teisele üle andma. Sellises olukorras inimene nagu on kinni jäänud “lapsepositsiooni”, ta kardab kõike, ta on paljudes olukordades täiesti abitu. Talle on vaja kedagi teist, et toime tulla. Nad ei ole iseseisvad ja väga sõltuvad riigi, tööandja või mõne teise inimese hoolitsusest ja ülalpidamises.

Igavesed lapsed… Ja seetõttu otsivad sellised inimesed oma elus teist olulist täiskasvanut, otsivad teistest inimestest seda sama vanemat, kelle armastusest neil nii väga puudu jäi. Nad loodavad teda leida, nad usuvad sellesse. Seetõttu kipuvad nad suhtesse hüppama nendega, kes vähemalt veidi meenutavad kedagi, kes suudaks seda anda. Nad idealiseerivad partnerit väga. Nad teevad kõik, et teenida tema armastust, et neid kiidetaks, et hoolitsetaks nende eest, et neid aktsepteeritaks ja armastataks.

Nad voolivad endast välja kedagi, kes nad tegelikult ei ole, kohanedes, teenides, püüdes olla hea, kohanedes ja võttes sageli ohvripositsiooni. Väga sageli pettuvad nad oma partnerites suuresti mitte sellepärast, et nemad oleksid halvad, vaid seetõttu, et olid ise nende suhtes illusioonides, ei näinud inimest sellisena, nagu ta on, idealiseerides väljamõeldud kujutist.

Nende inimeste hirmud ja paanika suurenesid kõige enam COVIDi ajal. Neid juhtis televisiooni arvamus, kriitilist mõtlemist ei olnud märgata, kõike, mida “täiskasvanud” ütlesid, võeti usus vastu. Nende elu juhivad hirmud, neid on kerge mõjutada kõigil, kes viitsivad. Ja kõik sellepärast, et nad on valmis iga teist – kõige tavalisemat inimest – pidama jumala asemel, mis põhjustab tegelikult enamiku nende eluprobleemidest.

On olemas ka teised inimesed. Need, kes samasuguse lapsepõlveolukorra puhul valisid täiskasvanueluks teise strateegia. Need, kellel armastuse puudus tundus veelgi teravam ja kes paljuski sellest ise loobusid, arvates, et parem on kõigile tõestada, mida nad tegelikult väärt on. Nende peamine mootor: pinge läbi kontrolli. Nende energia aku on aju, mitte süda. Nad elavad peas, oma mõistuses, kuid nende hing nutab…

Seetõttu otsustasid nad kunagi kellegi teiseks saada: eduka, mõjuka, rahaliselt kindlustatud või sotsiaalmeedias tuntuks saada. Neil on suur energiareserv ja kõrge julgustase, nii et nad kihutavad maailma vallutama täie jõuga. Alguses õnnestus neil see suurepäraselt. Paljud tunnevad end sellises kategoorias ära. See on saavutaja elu.

Sellised inimesed seab endale suured eesmärgid ja püüavad neid saavutada. Nad koguvad kogu oma tahte ja kogu maksimaalse energia ning tõttavad soovitud tulemuste poole. Nad ei märka protsessi enda ümber, ahmides aega innukalt, nad elavad homse nimel, lõpptulemuse nimel. Kõik need samad omadused viiksidki nende hinge õigele rajale. Kuid ei. Nad põgenevad endast sagedamini kui liiguvad oma õnne suunas.

Sellised inimesed satuvad varem või hiljem ummikusse ja seal ootab neid kas karm maandumine või depressioon. Kui nad jooksid oma edu poole, ei mõistnud nad, et kõik see toimus enda peale vägivalla kaudu, läbi metsiku vägivalla, ilma puhkuse ja lõdvestumise võimaluseta. Nad ei oska üldse lõõgastuda. Kontroll asendas nende elus Jumala. Nad uskusid, et kontrolli kaudu suudavad nad oma elu juhtida. Nad vägistasid oma psüühika kogu selle kontrolliga, nad elavad neuroosis, seda isegi mitte teadvustamata.

Nad ei ole kunagi täielikult rahul saadud tulemusega, saavutades ühe, seavad nad endale veelgi kõrgemad eesmärgid ja näitavad endale jälle vägivalda, pigistades endast välja kõik mahlad, kogu elujõu. Nad elavad läbi pingutuse, väga väsinuna, kuid ei luba endale nautida oma töö vilju, tõstavad korduvalt saavutuste lati kõrgemale ja üritavad jõuda nende teiste järele, kes neid igas asjas alati ületavad. Nad ei suuda kuidagi mõista, et kogu oma jõuga liiguvad nad endast eemale, mitte iseenda poole…

Koroonapandeemia tõi nende inimeste ellu järsu pidurduse ja seiskumise. Need, mida nad pidasid oluliseks: tööd, äri, karjääri, raha või suhted, pandi proovile. Esimesele elu annab peamiselt tunda tervise kaudu, teisele aga suurel määral materiaalses sfääris. Need inimesed on võimelised väga paljuks, kuid oma pidevas võidujooksus, millesse nad vabatahtlikult end tõukasid, nad ei jõua ega oska kuulda oma hinge vaikset häält. Nad ei taba tema signaale. Seetõttu peatab elu nad järsku läbi igasuguse olukorra, kus varasem elustrateegia muutub neile võimatuks.

Kollektiivne katsumus – kollektiivne üleminek… Kui vaadata tervikuna, siis COVIDi periood tuli inimeste ellu selleks, et muuta ühiskondlikke hoiakuid, et lüüa maha varasemad strateegiad, mis viivad inimese kuhugi tühjusse. Et, mõned inimesed lõpetaksid surrogaatide asetamise Jumala asemele, ning teised peatuksid oma hulluses, lõpetaksid elu põletamise, et lõpuks kõik me kuuleksime oma hinge kutset ja läheksime oma missiooni ja eesmärgi suunas.

Kõik see muudab põhjalikult väärtuste paradigmat. Elu õpetab meid olema õnnelikud igasugustes ebakindlates olukordades, aktiivselt ja pidevalt muutuva maailma tingimustes. Enam ei tasu otsida endiseid stabiilsusi. Kuid õppida elama siin ja praegu, tänulikkusega kõige eest, mis on, liikudes kooskõlas oma hingega kõige aktiivsemate muutuste tingimustes – see on see, mille nimel me kõik kollektiivselt ja üheskoos maailma raputust kogesime. Väga paljud inimesed on juba sellega hakkama saanud ja märkavad, et see periood oli nende elus parimate muutuste algus. Maailm ootab kannatlikult, kuni ka kõik teised sellega toime tulevad. Sest see, kes juhindub südamest, teab elu usaldusest, sest ta juba oskab elada nagu “Jumalal taskus”.