Halb tuju või ressursivaene seisund ei teki lihtsalt niisama, samuti ei teki kellegi teise tõttu, sest selles väljendub ohvri seisukoht ja inimene teeb vastutavaks oma seisundi eest välismaailma . Igaüks, kes iganes ta ka poleks, peegeldab sulle suhtumist iseendasse. See tähendab, et sisemise ebamugavuse tegelik põhjus seisneb selles, et sa ikka jätkad seda, et sa ei vali ennast, pole aus ise endaga, keeladendale väljendada seda, mis südamel valutab ja ei usu, et oma Hinge soovid saad teostada reaalsuses.

Kui sa pidevalt  kardad tulevikku, nõuad tagatisi ja arvad, et saatus on ebaõiglane sinu suhtes, sel juhul ajad end ise mõtteillusiooni tupikusse ja püüad elada illusioonides mille põhjuseks on stereotüübid.

Kui sind vaevavad küsimused: “Mis saab edasi?” või “Mida teised arvavad?”, siis sa ei tohiks nendele küsimustele vastuseid otsida, sest see pole sinu vastutus, seega mõttetu on nende üle mõelda, kuna vastasel juhul toimub energia leke ja sees on ainult tühjus ja soovimatus midagi ette võtta.

Kogu ressurss ja elujõud asuvad olevikus, st praeguses hetkes. Kui hakkad tegutsema, siis pead olema valmis selleks, et teele võivad ilmuda takistused, mis tegelikult on peegeldus sellest, et keelad endale olemast see, kes saoled. Kui midagi ette ei võeta, siis ei tohiks sa teisi inimesi süüdistada selles, et nad ei muutu või esitada pretensioone välisele maailmale, mis pole selline, nagu peaks olema. Sellises suhtumises endasse toidab ego illusiooni, et keegi takistab sinu soovitud elu teostamist.

Tegelikult pole sa valmis Universumi kingitusi vastu võtma ja seda segavad ainult sinu enda uskumused ja hirmud, mida välismaailm vaid peegeldab ja mitte rohkem. Ei saa alustada loomist enne, kui sa ei soovi saada iseendaga ausaks ja alustada väikseimate sammude astumist oma soovide suunas. Ebameeldivused, takistused, probleemid, lähedaste reetmine ja muud asjaolud antakse inimesele ainult selleks, et ta suudaks neist oma piirangud, enda vastu mitte austamise ja iseendast mitte hoolimise läbi näha.

Armastuse allikas asub alati seespool, mitte välises maailmas. Ego otsib alati seda, millega süda juba omab. Ego on jagunemises, sest see on lahus kõigest, mis on, ja püsib omaenda raamides ja piirangutes, et end mugavustsooni illusioonis hoida. Selle seisunditega iseendaga samastumine loob ohutuse ja kannatuste illusiooni, kus tuleb pidevalt midagi päästa ja kedagi taluda. Selleks, et selles maailmas ellu jääda, on inimese aju välja töötanud teatud käitumismustrid, mille järgi ta peab elama, sest vastasel juhul ootavad teda ebakindluse hirm, kontrolli kaotus, oht ja surm. Kuid surm tähendab sel juhul – varasemate illusioonide kaotamist ja sammud tundmatusse. See on väljumine mugavustsoonist – endale lubada astuda samm maailma, mis pole piiratud enda reeglite ja keeldudega.