On mitmeid olukordi, mis viitavad probleemsetele suhetele emaga:

• Vestlused emaga tekitavad keerulisi ja negatiivseid tundeid – süütunnet, agressiooni, tühjust.
• Suhtlus emaga puudub, kuid mõtted sellest koormavad hinge.
• Olles täiskasvanu, elatakse endiselt ema juures.
• Lapsepõlve solvumised ei anna rahu.

Need näited näitavad, et eraldumine – psühholoogiline sõltumatus vanemast – on jäänud läbimata. See segab õnnelikku täiskasvanuelu ja tervet enesehinnangut.  Kuidas kujuneb enesehinnang? Uuringud kinnitavad, et ema mõju ja enesehinnangu vahel on seos. Enesekindlad lapsed kasvavad üles armastavas ja tunnustavas keskkonnas. Kuid see ei tähenda, et enesehinnang jääks igavesti sõltuma ema arvamusest. Suhtlus teiste inimestega, isiklik kogemus ja iseseisev elu aitavad vabaneda võõrastest arvamustest.

Kuidas parandada enesehinnangut?

1. Läbimõtlemine minevikust
Kriitika ei peegelda tegelikke omadusi. Õppides eraldama enda olemust teiste arvamusest, saab inimene tajuda end iseseisva isiksusena.

2. Autonoomia arendamine
Vabanedes järk-järgult ema kontrollist ja sekkumisest, luuakse terved piirid. Tuleb selgeks teha oma “tahan”, “tahan mitte”, “võib” ja “ei või”. Seejärel tuleb õppida emaga suhtlema nendes raamides. Õppige ütlema ei, eristama hoolivust liigsest kontrollist ja looma kokkuleppeid ilma endale kahju tegemata. Täiskasvanueas on oluline elada eraldi ja mitte sõltuda rahaliselt vanematest.

3. Tugivõrgustiku loomine väljaspool ema suhteid
Suhete loomine teiste inimestega, kes aktsepteerivad ja mõistavad teid, aitab kasvatada enesekindlust. Vajadusel tasub pöörduda professionaalse psühholoogi poole, et lahendada enesehinnanguga seotud probleemid.

4. Iseloomujoonte tunnustamine ja aktsepteerimine
Tuleb süveneda enda hingeellu, õppida end väärtustama, kiitma ja hoidma.