Enesearmastuse puudumine viib energia languseni ja seejärel suhete kaotuseni. Nii see töötabki ⬇️

Kas tead seda tunnet, kui ärkad juba väsinuna? Mitte sellepärast, et halvasti magasid – vaid sellepärast, et ressursid on otsakorral.

🔋 Energia ei ole lihtsalt reipus. See on kütus meie emotsionaalseks sidemeks maailmaga. Ja kui selle tase langeb, kaob esimesena tunne, et me pole üksi.

See on erilist laadi üksindus – see ei sünni mitte inimeste puudumisest meie ümber, vaid sisemise allika kurnatusest. Ja nii sa juba eemaldudki, lõpetad rääkimise sellest, mis valutab, sest isegi sõnad tulevad raskelt. Ja siis saab vaikusest harjumus. Sa mõtled: „Polegi vaja rääkida, nagunii ei saa aru.“ Ja nii sa polegi enam lihtsalt väsinud – sa oled üksik omaenda suhtes.

Kuid üksindus ei ole norm. Ja sageli just see saab vaikseks kaasosaliseks truudusetuses. Naine, kes aastaid tunneb end nähtamatuna, võib minna truudusetusele mitte kirest, vaid püüdest tunda end taas elusana. Või tema partner – sest nende vahele on kasvanud väljaütlemata asjade sein 🙌

Üksindus suhtes – see on vaikne reetur, kes ei tule kohe. Alguses on see lihtsalt väsimus: ärkad hommikul, ja keegi on kõrval, aga justkui polekski. Räägid argiasjadest, aga tunnetest – vaikid. Siis tekib mõte: „Milleks rääkida? Nagunii ei saa aru.“ Ja nii sa polegi enam lihtsalt väsinud – sa oled üksik ⚡️

On olemas üksindus-tühjus: kui füüsiliselt ollakse koos, aga emotsionaalselt – erinevates universumites. Ja on olemas üksindus-nähtamatus: kui justkui kõik on hästi, aga sa tunned, et sind ei kuulata. Ja kõige hirmsam – kui see saab harjumuseks. Sa ei mäleta enam, mis tunne on jagada oma sügavamaid mõtteid, ja isegi ei otsi väljapääsu. Tundub, et „nii peabki olema.“