Kas olete kunagi kogenud, et lähete sõprade või kolleegidega kohtumisele, kuid rõõmu ja kerguse asemel tunnete ärevust? Peas keerlevad mõtted: „Mida nad minust arvavad? Kas ma näen piisavalt hea välja? Aga kui ütlen midagi valesti?“ Sisemuses tunnete pinget ja hoolimata naeratusest olete endiselt kange ja ebamugav. Pärast sellist suhtlemist olete väsinud, soovite üksi olla ja küsida endalt: „Miks mul on inimestega nii raske olla?“

See tunne on paljudele tuttav. Ärevus suhtlemisel võib muutuda tõsiseks takistuseks mugavate suhete loomisel ja suhtlemise nautimisel. Mida kauem te sellises seisundis elate, seda rohkem te end maailmast ja inimestest isoleerite, vältides uusi kontakte ja võimalusi.

Kust tuleb hirm suhtlemise ees?

Sageli on selle seisundi allikad lapsepõlves. Võib-olla teid kritiseeriti iga väiksema vea pärast või õpetati, et „parem on vaikida, kui öelda midagi rumalat“. Võib-olla olid teie ümber inimesed, kes olid taktitundetud või lausa ebaviisakad, esitades solvavaid kommentaare, nagu „see kleit teeb sind paksuks“ või „raske sul ilmselt nende vistrikega“. Sellised inimesed võivad teid ka praegu ümbritseda, tuues suhtlusesse toksilisi märkusi. Need sõnumid salvestuvad meis aastateks, muutudes uskumusteks: „Ma pole piisavalt hea“, „Mind võib hukka mõista või alandada“, „Kui ma näitan oma tõelist mina, siis mind naeruvääristatakse või tõrjutakse“.

Kui teie katsed olla avatud kohtavad naeruvääristamist või ükskõiksust, süvendab see tunnet, et endaks jäämine on ohtlik. Noorukieas, mil kaaslaste arvamus on eriti oluline, võivad need hirmud mitmekordistuda. Seetõttu on oluline olla teadlik, kes teid ümbritseb, ja valida hoolikalt oma seltskond.

Täiskasvanueas väljendub see tundlikkus sel viisil, et olete ülitundlik igasuguse heakskiidu või kriitika suhtes. Tähtsad kohtumised või isegi lihtsad vestlused tunduvad nagu „eksamid“, kus iga vale sõna võib kõik rikkuda. Väikseim kiitus paneb teid end täielikult pühenduma, et see heakskiit püsiks.

Kuidas ärevus avaldub?

Sageli märkate, et te ei suuda lõõgastuda. Hetke nautimise asemel analüüsib teie mõistus pidevalt, kuidas te välja näete, mida teised ütlevad, ja mida nad teist mõtlevad. Isegi neutraalsed märkused tunduvad varjatud kriitikana.

Võite vältida rahvarohkeid kohti, leida vabandusi koju jäämiseks või lahkuda varakult, kuna tunnete sisemist pinget. Suhtlemise asemel jääb alles tühjuse ja väsimuse tunne.

Füüsilisel tasandil kaasneb sellega sageli kehaline pinge: õlad on tõstetud, keha tundub kokkusurutud, hingamine on pinnapealne ja rinnus võib olla justkui raskustunne. Pärast suhtlemist võib teil olla peavalu või tunnete end kurnatuna, justkui oleksite teinud rasket tööd.

Miks see tunne ei lase lahti?

Ärevus suhtlemisel tugineb kahele peamisele komponendile: hirm hinnangute ees (madal eneseväärtus) ja enesekindluse puudumine (tunne, et ma pole kunagi piisav). Kui te ei usu, et olete vääriline austust ja aktsepteerimist, muutub iga kontakt inimestega väljakutseks. Kardate eksida, et mitte anda teistele põhjust teid kritiseerida.

See hirm on nii sügavale juurdunud, et toimib automaatselt. Kuigi te võite aru saada, et teie hirmud pole põhjendatud, ei vähenda see teadmine pinget. Teie keha ja emotsioonid reageerivad kiiremini, kui loogika suudab neid peatada.

Miks on oluline sellega tegeleda?

Sellises seisundis elamine on raske. See takistab teil luua lähedasi ja romantilisi suhteid, areneda karjääris ning nautida lihtsat ja meeldivat suhtlemist. Te sulgete endale uusi võimalusi, vältides olukordi, mis võiksid tuua rõõmu või edu. Peamine on see, et see seisund õõnestab teie enesekindlust. Iga kord, kui te väldite suhtlemist, saab teie sisemine kriitik rohkem võimu, kinnitades: „Ma tõesti pole piisav.“