Ma olen ka varem kirjutanud  hetkest “Siin ja Praegu” olemise olulisusest. Täna tahan sellest veel kord otse ja ausalt rääkida, eriti nendele, kes käivad mööda enesearengu teed.. On kurb näha, kuidas inimesed, kes omavad võimsaid universaalseid energiapakette enda sees, suruvad end tavalisse piiratud inimese teadvusse ja kannatavad, selle asemel et kiirata õnne ja armastust, ning sellega ümbritsevat muuta. Meil kõigil on praegu üks ülesanne – õppida elama hetkes, naasta südamesse ja mitte alluda meele provokatsioonidele. Kuigi oleme kõik erinevatel tasanditel, suund on kõigil sama.

Kõigil tasanditel toimub südameväärse tajumise kaotus siis, kui me järgime võrdlusi ja hinnanguid. “Meelemängud” elavad kas minevikus või tulevikus – siin ja praegu ei ole meele jaoks midagi teha. (See võib olla ka hiljutine minevik, kui me heietame peas alles hiljuti öeldut, või lähitulevik – näiteks planeerides kohtumist ametniku või arstiga. Sellised mõttetud muremõtted on ühtviisi hävitavad.) Hetkes “Siin ja Praegu” on ruumi ainult aistingutele, sest see on see reaalsus, millest sõltuvad kõik järgmised sündmused.

Kui me, omades hinge tohutut jõudu, teadlikult lubame endal muretseda tuleviku pärast või meenutada minevikku – mängides vanade reeglite järgi – siis raiskame oma jumalikku, loovat ja transformeerivat energiat, toetades sellega kaduvaid struktuure ja nõrgendades iseennast.

Varem olid meie kehas kindlad “reeglid”, mis sundisid meid elama kas mälestustes või tulevikuplaanides (see ei olnud juhuslik, vaid ainus võimalus mängida Maa peal polaarmaailma projekti). Kuid nüüd on meie keha struktuur muutumas ja juba muutunud. Meie keha rakud, vastavalt võimele armastada, liiguvad uue elamise viisi poole, võimaldades meil liikuda reageerimiselt loomiseni. Kui varem oli meie tähelepanu probleemidele kalduvus seotud füsioloogiaga (kehas olevate reaktsioonidega “võitle või põgene”), siis nüüd aitab füsioloogia (koos iga meie valikuga) meil sellest kalduvusest vabaneda. Kuidas? Väga lihtsalt – teadliku keskendumisega heale.

Seetõttu, kui peas algab tavaline “mõtlemishullus” – võrdlemine, hukkamõist, süüdistamine jne –, tuletage kohe meelde, et sellel ei ole enam füsioloogilist alust, mis seda toetaks. Jäänud on vaid harjumus. Ja praegu ei ole vaja teha tohutuid jõupingutusi, et keskenduda hetkele “Siin ja Praegu”, piisab vaid hetkest valikust.

Teil on nüüd võimalus igale mõttele, mis teile tuleb – olgu see murettekitav, kahtlev, hinnanguline või võrdlev – öelda lihtsalt: “Jah, ma näen sind. Aga sa ei paku mulle huvi. Mind huvitab, kuidas mu keha end praegu tunneb.” Ja te saate selles omaenda rakkudelt toetust! Sisemisest tasakaalust, mille saavutate, laheneb iga probleemne olukord loomulikul viisil, tihti justkui “iseenesest”, ja teate seda juba oma kogemusest!

Sellepärast, kui te harjumuspäraselt mõtlete mineviku või tuleviku probleemidele, annate te pidevalt ära oma energiat. Te toetate vana hirmude ja instinktiivsete reaktsioonide programmi, mis praegusel hetkel juba lahustub tänu meie südame kiirgusele.

Tuleviku peale mõtlemine on praegu täiesti kasutu. Tulevik ei kujune enam nii, nagu varem – mitte eesmärkide seadmise ja tahtejõu abil, vaid õnneliku olekuga “Siin ja Praegu”. Meel ei ole võimeline ütlema midagi arukat meie tuleviku kohta. On juba selge, et vana tee edu saavutamiseks ei tööta, ja meel ei suuda leiutada uusi viise, sest see on lihtsalt analüütiline tööriist, mis põhineb varasemal kogemusel ja kolme mõõtmelise maailma polariseeritud struktuuril. Kuidas saaks meel teada, kuidas elada koosloomise ja armastuse maailmas, hinge eneseteostuse maailmas?

Meie ülesanne praegu on lõpetada ootamine, et mõistus annaks meile arusaama toimuvatest protsessidest. Protsessid, mis meie ümber toimuvad ja on meelele kättesaamatud.

Kuid meel suudab sõnadesse panna selle, mida süda teadlikult tunnetab – see ongi tema peamine funktsioon uues maailmas. Et südamega teadlikult tunnetada, on vaja kogeda hetki ühtsust kehaga – sellest ma alati räägin.

Seetõttu harjutagem koos oskust olla tänulikult kohal, keskendudes täielikult oma aistingutele hetkes “Siin ja Praegu”. Eriti nüüd, kui kalendriaeg – maagiliste pühade aeg, mida traditsiooniliselt veedetakse pere seltsis – seda soodustab.