Sina vaikid. Mitte sellepärast, et sul poleks midagi öelda, vaid lihtsalt enam ei taha vaielda vaidlemise pärast. Ümbritsevad muidugi märkavad seda ja keegi nähvab irooniliselt:

— „Mis, nüüd oled valgustunu või?”

Või tööl kuuled sa kõrvalseisjate sosinat:

— „Oli normaalne inimene, aga nüüd käitub nagu sektant.”

Sellel hetkel tunned sa kummalisel kombel mitte ärritust, vaid üksindust. Ja arusaamatust, miks sinu teadlikum suhtumine ellu tekitab sellise reaktsiooni.

Sa ei suru kellelegi midagi peale. Sa lihtsalt näed elu teistmoodi.

Aga miks siis tundub, nagu oleks sinu ja lähedaste vahele tekkinud õhuke “klaassein”?

Miks muutub sinu teadlikkus teiste jaoks “punaseks rätikuks”? Räägime ausalt.
Asi on selles, et ei muutu ainult sina — muutub ka kogu süsteem sinu ümber: perekond, sõbrad, kolleegid. Sinu endine roll nende “näidendis” hakkab lagunema. Ja siin on põhjus, miks:

• Nüüd oled sa elav peegel. Sinu rahu peegeldab nende sagimist, ärevust ja teadvustamata reaktsioone. Ning seda on neil ebamugav märgata.

• Hirm “devalveerimise” ees. Sinu endine “ärevuse-partner” (sõbranna/sõber, kellega te varem tunde probleeme arutasite) jääb nüüd üksi oma draamaga. Nad kardavad, et sa ütled: „Sinu virisemine ei huvita mind enam.”

• “Mustrite murdumine”. Me lähene­me sageli ühise “kannatamise” kaudu — arutame, kellel kui halb on, räägime kellestki, jagame, et “kõik on halvasti”. Ja sina astud äkki sellest ringist välja. See tekitab lähedastes segadust: „Millest temaga nüüd rääkida? Ilmast?”

See ei ole sinu süü. See on uuele tasemele liikumise hind. Sa oled lõpetanud selle emotsionaalse “nuudliprae” söömise, mida kõik teised söövad. Sinu “taldrik on tühi” — ja see ajab segadusse ning isegi ärritab neid, kes tahavad sind selle sama nuudliga kostitada.

Kuidas käia oma teed, muutumata “ühiskonna heidikuks”
Kõige tähtsam on mitte taganeda ja mitte panna tagasi vana sagimise maski, et “olla oma”.

Sinu ülesanne on olla “vaikne majakas”, mitte “prožektor, mis pimestab”.

Loobu “valgustaja” rollist.
Suurim viga on hakata teisi õpetama või targutama teadlikkuse ja vaimse tee teemal. Me elame ühiskonnas ning erinevad arvamused, vaated ja uskumused on paratamatud. Igal inimesel on oma teadvustatuse tase ja selle kaudu ta tõlgendabki maailmas toimuvat.

Laused stiilis „sa reageerid lihtsalt teadvustamatult” või „sa peaksid teadlikkust harjutama” on praktiliselt 100% konfliktigarantii.

Selle asemel lülita sagedamini sisse aktiivse kuulaja režiim. Enamasti on inimestele olulisem, et neid kuulatakse, kui et neile antakse nõu.

Vestluses piisab vahel vaid paarist üldisest lausest, näiteks: „Ma saan sinust aru” ja „Jah, see on tõesti raske olukord.” Ja vestluskaaslasele jääb tunne, et te rääkisite väga südamlikult — tõesti rääkisite.

Sa tunnustad teise tundeid, kuid ei lähe tema draamaga kaasa. See ongi suhtlemises teadlikkuse üks kõrgemaid väljendusi.

Näiteks mina püüan vestlustes teadlikkuse ja vaimse arengu teemasid mitte puudutada, kui vestluskaaslane ise seda ei küsi. Teemasid, millest rääkida, on palju ka ilma nendeta.

Ja kui inimesed tahavad klatšida — noh, las klatšivad. Need hetked sobivad suurepäraselt vaatlemiseks. Nii palju uut saad inimeste kohta teada.

Minu jaoks on selline lähenemine kõige optimaalsem: “hundid söönud ja lambad terved”.

Aga kuidas sina sellistes olukordades käitud?