Mulle esitati küsimus: “Mind kasvatati nii, et perekond on kõigest olulisem, ja ma jätan oma huvid tahaplaanile, pühendades rohkem aega ja tähelepanu lähedaste huvidele.”

See on olukord, mis on tuttav peaaegu kõigile, mõnele rohkem, mõnele vähem, kui justkui põgenetakse enda eest hoolitsemisest teiste hooldamise juurde – olgu see siis perekond, töö või midagi muud. Tahan öelda, et see on iseloomulik inimestele, kellel on teenimise programm.

Selline sõltuvus võib aeg-ajalt areneda ka suhetes oma lastega. Mul endal oli selline programm. Lapsed nõudsid pidevalt tähelepanu, ema oli kogu aeg nendega hõivatud ja tundus, et nad “närisid” teda seestpoolt. Aga kui neid polnud läheduses ja tekkis vaba aeg, tundis ema, et tal on nendest hirmus puudus. Tekkis tunne, et kui mul on valida, kas seada isiklikud piirid või täita laste nõudmisi, siis pigem järgin laste soove. Võib-olla tunnen end ohvrina ja süüdistan neid, aga pigem lahendan nende probleeme, kui loon endale ruumi, kus tegeleksin iseendaga.

Sama juhtub tööga, eriti kui tegemist on lemmiktööga. Selle asemel, et vastata oma keha või hinge vajadustele, kuulata, mida sa tegelikult soovid, tuleb e-kiri või dokument ja tunned, et pead selle kohe ära töötlema. Ja sa tõmbad end sellesse tööprotsessi, mis tundub lõputu.

Siin on vaja valvsust. Tuleks endale meeldetuletusi seada – näiteks otsusta, et sa ei vaata e-posti enne kella 12 või ei vasta telefonikõnedele teatud ajal või et sa ei lähe vaatama messengeri, enne kui enda asjad on tehtud.

On oluline teadlikult luua harjumus hoolitseda esmalt omaenda energiavälja eest. See on elureegel – kui sa ei hoia oma energiavälja, lööb väline maailm selle puruks ja sa pole teistele kasulik. Aga kui hakkad elama nii, et hoolitsed kõigepealt enda eest – pidades meeles oma ressursse, kuidas sul hetkel mugav on, kas see sobib sulle või mitte – siis märkad üllatusega, et sinu väärtus teiste silmis kasvab, lugupidamise mõttes. On vaja vabaneda programmist “ma olen hea teiste jaoks”. See programm on egoistlik, sest ego ei tunne armastust ja vajab tõendeid selle kohta, et keegi suhtub sinusse hästi. Kui ma kogu aeg mõtlen teistele, siis arvatakse minust hästi. Kuid see on vale.

Jah, tehniliselt on seda raske teha. Palju lihtsam ja harjumuspärasem on korrata tuttavaid tegevusi, isegi kui need on ebameeldivad, väsitavad ja lausa hävitavad. Eriti hetkedel, kui oled kergelt destruktiivne ja sul puudub soov tegeleda iseendaga. Võimalik, et sa peidad enda eest mingit olulist ebamugavat kogemust. Ja kuni sul pole jõudu sellega üks-ühele silmitsi seista, on lihtsam end tegevustega hõivata.

Kurb on see, et oma liigse hoolitsusega halvame oma lähedasi. Nad võiksid juba ise areneda, aga me teeme kõik nende eest ära. Näiteks lapsed vanuses 10–12 võivad suurepäraselt ise süüa teha ja pesumasina tööle panna – pole nende jaoks mingi probleem.

Tagasi vaadates näen, et ma mängisin väga kaua ja väga kavalalt peitust iseendaga. Ilmselt oli see vajalik, sest selle käigus kasvatasingi üles oma lapsed. Kui mul oleks olnud selline egoistlik suunatus enda poole nagu praegu, ei oleks mu lapsed saanud sellist lõputut hoolitsust, mida nad lapsepõlves kuni 12. eluaastani said. Kõik juhtub põhjusega.

Aga sisemiselt tunnen, et see maniakaalne hoolitsus teiste eest on olnud viis vältida kokkupõrget millegi väga traumaatilisega enda sees. Ja see muutub vähem traumaatiliseks mitte sellepärast, et sa selle avastad ja ravima hakkad, vaid seepärast, et sa järk-järgult laiendad oma aktsepteerimist iseendaga tuttavates asjades. See, mida sa mõistad, tuleb järjest rohkem ja rohkem vastu võtta. Ja ühel hetkel avastad, et suudad endas kõike aktsepteerida.

Alusta väikeste sammudega.

Esmalt lubasin endal mitte keeta suppi ja mitte sundida oma lapsi seda sööma. Sain aru, et pole vaja toidu pärast nii palju muretseda.

Seejärel mõistsin, et võin loobuda “normaalsest” tööajast. Mõtlesin, et lõppude lõpuks olen teinud oma elus nii palju teiste inimeste heaks, küll universum kuidagi minu eest hoolitseb. Ja selguski, et töö tuleb iseenesest ja ka rahaliselt.

Seejärel taipasin, et ma ei pea emotsionaalselt oma laste probleemidesse sukelduma ja võin öelda: “Kallid, mul pole praegu jaksu teie draamadesse süveneda. Kui mul on jõudu, siis tegelen sellega, aga praegu mind siin ei ole.” Ja maailm ei varisenudki kokku.

Rääkimata sellest, et käisin saunas ajal, kui lapsed olid pesemata, põrandad kodus samuti pesemata ja lõuna tegemata… Aga tead, et tagasi tuled inimesena! Teisest poolest kõik said ilusti hakkama, polnud mingeid probleeme. Ja samm-sammult kogunes tunne, et kõigil on kasu sellest, et ma ei pinguta! Selgus, et kõik mu ümber muutusid rõõmsamaks, sõbralikumaks, tervemaks ja oskavad üldse palju rohkem ise teha. Ma enam ei kandnud vastutust kõikide eest. Ainult meie ise saame otsustada, millal mängust välja astuda. Pole vaja iseeennast petta.

See on väga levinud naiselik omadus – selle asemel, et saavutada eneseteostust milleski konkreetses (maalimine, luuletamine, raamatute kirjutamine, mööbli valmistamine…), lood olukorra, kus oled nagu väsinud hobune või rüütel kes kannab enal kolm korda suuremat rüüd ja tassib rasket mõõka. Ja siis sul justkui on õigustatud õigus öelda, kui raske sul on ja et teised ei lase sul elada. Sa tead, et lõid selle olukorra ise, aga ikkagi on sul niiviisi rahulikum. Noh, see ongi üks mäng. Kui tahad mängida, mängi.