Muutused. Paljudel inimestel tekib selle sõna peale “kripeldamise kõhus” – nii väljendub hirm muutuste ees. Miks muutused on nii hirmuäratavad ja miks me neid kardame? Muutus = enda elu muutmine. Muutused toovad meie ellu midagi uut, sa sisened teadmatusse. Iga muutus on uus kogemus ja kogemused on see, mille jaoks me siia maailma oleme tulnud. Võimatu on vältida uute kogemuste saamist. Võib teadlikult lõigata ära ja keelduda mingtest oma elu pooltest või asjadest, püüdes säilitada kontrolli illusiooni oma maailma üle, kuid see teeb meie elu vaesemaks. Sellise käitumise mudeli puhul kahaneb elu lõpuks korteri ja arvuti monitori akna piiridesse. Siis inimene tajub maailma läbi kellegi teise kogemuste, vaadete, eesmärkide prisma. Inimene muutub inforuumi pantvangiks ja lisaks kujundavad tema seisukohti teised. Kas võib öelda, et see on elu? Jah, sest kõik on elu, aga kas me tahame elada sellist elu?

Kui me väldime kogemuste saamist, toob see kaasa üsna rasked tagajärjed tervisele. Me teame sisemiselt, alateadlikul tasandil, mida me oma elus vajame. Keeldumine teha seda ja valida, mis meile meeldiks, omandada uusi kogemusi, toob kaasa õnnetu elu. Selles olukorras ei saa ükski arst ega ravim aidata, sest tegelik põhjus on hoopis teisel tasandil. Vastupidi, inimesed kes on loovutanud oma elu tegevusele, mis nendele meeldib, kes valib heaolu on õnnelikumad ja tervemad. Kui muutus on meie arengu viis, miks me siis kardame muutusi?

Vastus on lihtne. Me kardame kaotada selle, mis meil juba on. See hirm kaotuse ees on see, mis tekitab hirmu muutuste ees. Mis on see, mida me võime kaotada? Ma juba mainisin, et me elame siin kogemuste saamiseks. Kui me vaatame oma elu enda kogemuse perspektiivist, siis mida me näeme? Varem saadud kogemust. Kas varem saadud kogemused on väärtuslikud? Loomulikult. See on midagi, mis jääb meiega igaveseks. Kas me võime selle kaotada? Ei.

Kogu meie elu läbib erinevad perioodid. Imikuiga, noorukiiga… Kõiki neid perioode iseloomustavad erinevad kogemused saadud suhtlemises maailmaga. Täiskasvanueas on kõik umbes sama-õppimine kõrgkoolis, üks töökoht, teine töökoht sellel kõigil on oma maailm. Me kõnnime läbi elu, justkui keerame oma elu raamatu lehekülgi. Kui me keerame teise lehekülje, kas me kaotame selle? Ei, see on ikka raamatus alles. Mida rohkem kogemusi meil on, seda paksem on meie eluraamat. Muutus on lihtsalt järgmine lehekülg.

Mida me siis kardame? Võib-olla kardame me kõige rohkem kontrolli kaotamist oma praeguse maailma üle. Kuid kontroll maailma üle on illusioon. Me isegi ei tea, kas järgmisel hommikul me ärkame üles. Aga ei, me püüame luua piirid, mida me saaks kontrollida, me kulutame jõudu ja energiat, et neid piire hoida ja me kardame oma nina välja pista oma mugavustsoonist. Vaevalt saab seda nimetada rõõmsaks eluks. Mida tugevamini me nendest piiridest kinni hoiame, seda rohkem lõhume ennast. Lisaks veel üks tegur, miks me oma piiridest kinni hoiame. See on laiskus. Iga muutus nõuab kohanemist, millegi õppimist, enda harjumuste muutmist, ühesõnaga energiat, jõudu, aja kulutamist. Meile antakse alati vastavalt meie sisemisele jõule. Meis on alati nii palju energiat, kui me vajame.