Külgetõmbeseadusest räägitakse palju. Öeldakse, et sarnane tõmbab sarnast, mõtted loovad reaalsuse ja väline maailm peegeldab meie sisemist seisundit. Idee on lihtne, kui tahad oma elu muuta, alusta seestpoolt. Aga paljud kogevad, et nad justkui teevad tööd endaga, kuid tulemusi ei näe. Põhjus ei ole selles, et see seadus ei toimiks. Küsimus on selles, millisel tasemel inimene ise parasjagu on ja mis teda sisemiselt takistab. Inimese kogemus liigub tavaliselt läbi kolme etapi.

Esimesel tasemel on lootus. Inimene alles harjub mõttega, et tema sisemaailm mõjutab väliseid sündmusi. Ta proovib mõelda positiivselt, unistab ja ootab muutusi, aga samal ajal on temas ka hirm, kahtlus ja ebakindlus. Ta liigub edasi ja siis tagasi, langeb vanadesse mustritesse. Muutused küll algavad, kuid need on väikesed ja ebastabiilsed, sest sisemine kindlus veel puudub.

Teisel tasemel tekib usk. Inimene hakkab päriselt tunnetama, et ta saab oma elu mõjutada. Ta ei tööta enam ainult mõtetega, vaid kaasab ka tundeid ja kogemust. Siin tekib aga sageli vastupanu. Ta tahab muutust, kuid kardab seda samal ajal, sest sügavamal on valu ja varasemad kogemused. Kui inimene ei tunne end väärt olevat seda, mida ta soovib, siis ta peatub. Kui aga tekib sisemine väärtuse tunne, hakkab reaalsus samuti muutuma.

Kolmandal tasemel jõuab inimene selguse ja sisemise kindluseni. Ta ei looda ega usu enam, vaid teab. Ta tunneb, et tema sisemine seisund loobki tema elu. Siin hakkavad asjad liikuma loomulikumalt. Tekivad õiged võimalused, inimesed ja olukorrad, ilma liigse pingutuseta. See ei ole maagia, vaid kooskõla enda sees. Selleks, et see toimiks, on oluline olla kontaktis oma sisemise vooluga. Märgata seda, mis juba on hästi, tunda tänulikkust ja hoida end seisundis, kus on kergem liikuda, mitte pidevas pinges.

On ka põhjused, miks külgetõmbeseadus ei avaldu nii, nagu inimene ootab. Üks peamisi on suhe iseendaga. Kui inimene ei aktsepteeri ennast, kritiseerib pidevalt või tunneb, et ei ole piisav, siis ta saadab välja vastupidise signaali sellele, mida ta soovib. Sisemine rahulolu ja enese aktsepteerimine on alus, millele kõik muu toetub. Teine oluline tegur on piiravad uskumused. Need on sügavale juurdunud mõtted selle kohta, mis on võimalik ja mis mitte. Isegi kui inimene teadlikult tahab muutust, võivad need vanad uskumused teda tagasi hoida. Seni kuni need jäävad märkamata ja muutmata, kordub sama muster.Lisaks mängib rolli ka inimese sisemine seisund. Kui sees on pidev pinge, hirm või rahulolematus, siis on keeruline luua midagi uut. Kui aga inimene õpib liikuma rahulikuma ja tasakaalukama seisundi poole, muutub ka tema kogemus.

Oluline on mõista, et see ei ole kiire protsess. See on liikumine iseenda suunas. Mitte ainult soovide täitumine, vaid sügavam arusaamine sellest, kes sa oled ja kuidas sa oma elu lood. Kui inimene lõpetab enda survestamise ja hakkab rohkem märkama oma sisemist seisundit, siis hakkavad muutused tulema loomulikumalt. Mitte läbi võitluse, vaid läbi kooskõla.