Probleem avaldub keeldumise puhul selles, et inimene peab keelduma ja võtma vastutuse mitte ainult enda, vaid ka selle ees, kellele ta ütles „ei“ . Sellisel juhul ilmneb keeldumise destruktiivne vorm, kuna inimene peab end heaks, kuid tema jaoks tähendab keeldumine = halb. Selles idees endast kui halvast inimesest on täpselt sama idee, et ta on hea ja ei tohiks käituda halvasti. Kaks poolust ühes inimeses, mida ta jagab, kuna ta aktsepteerib end ainult siis, kui ta on hea, ja kui ta on halb, siis kohe eitab seda endas.

Nii ilmnevad ego petlikud strateegiad, mis jagavad maailma heaks ja halvaks ning inimesi tugevateks ja nõrkadeks jne. Tegelikult on see jagamine illusoorne. Sellel maailmal ei ole midagi ei halba ega head. On olemas hinnanguid andev inimene. Kõik lihtsalt on ja on selline, nagu see on. Maailm on iseenda suhtes neutraalne. Kõik sõltub inimese tajumisest, tema valmisolekust näha kõike nii, nagu see on, ilma enda arvamuste ja lisamõisteteta. Need arvamused tekivad, et end õigustada, kuna sees juba valitseb süütunne, kuna on kokkulepe oma halva osaga. Keeldumine on normaalne, kui isiklikud piirid on rikutud, kui sa mõistad, et sa ei suuda või kui sinus, näiteks, tekib ebamugavustunne. Kõik see nimetatakse enda kaitseks ja armastuseks. Ei pea tegema teiste nimel enda arvelt.

Kõikidele olla hea on ikkagi võimatu, kuna igaühel on selles maailmas enda jaoks oma koht ja sinu head osa võidakse võtta kui iseenesestmõistetavat. Kui sa keeldud väärikalt, siis austatakse sind, kuna inimesed hindavad siirust ja julgust, mida nad iseendale alati lubada ei saa. Vajadus võtta vastutust teise inimese tunnete ja seisundite eest näitab isiklike piiride puudumist, järgmiselt ei mõista inimene, kus on tema omad ja kus on teiste piirid. Vastutus teise inimese tunnete eest on tema enda mure. Keeldumine, mis toob kaasa süütunde, on keeldumine iseendast ja oma tunnetuslikust osast, kuna see on kohustus enda ees. Tundub, et oled liialdanud sooviga olla kõigile hea, seega on sinu keeldumine iseenda jaoks nagu äike selgest taevast.

Kui sa keeldud, kuid ei tunne süütunnet, siis see tähendab, et oled rahus endaga ja sinul on lihtne ja kerge kaitsta oma piire ja huve, samuti teha valik enda ja oma vaimse mugavuse kasuks. Õppida keelduma ilma süütunnet tundmata, on täiesti võimalik. Selleks tuleb pühendada endale ja oma vaimsele mugavusele veidi rohkem aega, pöörata tähelepanu oma tunnetele ja seisunditele, mis räägivad teie vajadustest, samuti sellele, et on oluline olla aus enda suhtes.