Meie igapäevane, nähtav maailm on justkui väga tihe “kiht”, mis asub suuremas ja avaramas reaalsuses. Seda saab võrrelda püramiidiga ookeani põhjas: pikka aega oli tähelepanu suunatud peamiselt ellujäämisele, kontrollile ja pingele. Aja jooksul on see “püramiid” justkui tõusnud kõrgemale tinglikult öeldes on rohkem valgust jõudnud ka kõige raskematesse ja harjumuspärasematesse elukihtidesse. Paljud inimesed on hakanud selgemalt tajuma, et elul on rohkem mõõtmeid kui ainult töö, kohustused ja igapäevane rabelemine.

Seda muutust kirjeldatakse sageli nii, et üha rohkem inimesi liigub ellujäämisrežiimist edasi küpsema sisemise seisundi suunas. Selle tee keskmes on oskus hoida südant avatuna ka siis, kui elu surub peale hirmu, võrdlust ja vajadust “võidelda oma koha eest”. Kui inimene hakkab ennast rohkem mäletama ja märkab, mis temas päriselt toimub, muutub ka tema elu väliselt: otsused lähevad selgemaks, suhted korrastuvad ja valikud muutuvad ausamaks.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.