Emotsionaalne väärkohtlemine võib olla sama kahjulik kui füüsiline väärkohtlemine. Üks selle vorme on verbaalne agressioon laste suhtes, mis võib jätta pikaajaliseid ja laastavaid mõjusid.

On teaduslikult tõestatud, et lapsed, kellel on vanemate poolt suunatud verbaalne agressioon, kannatavad terviseprobleemide all. Solvav suhtumine mõjutab nende aju ja südame-veresoonkonna süsteemi tööd ning võib muuta lapse aju struktuuri. Kuid paljud vanemad, isegi teadlikud sellest kahjustavast mõjust, jätkavad endiselt oma lastele hääle tõstmist ja solvavate märkuste tegemist.

Üks peamisi põhjuseid, mis võib viia vanemate agressiivse käitumiseni laste suhtes, on nende isikliku elu rahulolematus või stress. See võib põhjustada ärrituvust, kannatlikkuse kaotust ja muuta vanemad vähem kättesaadavaks oma lastega suhtlemiseks. Samuti võib uute suhete tekkimine või raskused suhetes pereväliste teguritega põhjustada vanemate frustratsiooni, mis kandub edasi nende käitumisse laste suhtes.

Oluline on mõista, et lapsel on vaja turvalist ja toetavat keskkonda. Emotsionaalselt väärkoheldud lapsed võivad kogeda mitmeid negatiivseid tagajärgi, sealhulgas madal enesehinnang, depressioon, ärevus ja käitumisprobleemid.

Vanemad peaksid õppima väljendama oma tundeid konstruktiivselt ning looma avatud ja toetava suhtlemiskanali oma lastega. Oluline on meeles pidada, et laps vajab rohkem armastust ja mõistmist kui kalleid kingitusi.Emotsionaalse väärkohtlemise vältimine on oluline lapse tervise ja heaolu seisukohast ning vanemad peaksid püüdma luua positiivse ja toetava keskkonna, kus laps saab tunda end armastatuna ja turvalisena.

Üheks teguriks, mis võib mõjutada agressiivset käitumist lapse suhtes, on ema rahulolematus oma isikliku eluga. Ta muutub ärrituvamaks, vähem kannatlikuks ja vähem kättesaadavaks suhtlemiseks. Või vastupidine olukord, emal tekivad uued suhted ja laps muutub takistuseks. Käratsemist muutub rohkemaks ja ka partneri mõjul esitatakse üha ebapiisavamaid nõudmisi. Sage olukord, kus vanemad kordavad käitumist, mida nad oma lapsepõlves nägid. Kui nende peres oli normiks suhelda kõrgendatud toonil, alandamise ja solvamisega, siis käituvad nad edaspidi samamoodi oma lastega.

Toetuse puudumine võib viia olukorrani, kus ema tunneb end oma raskustes üksikuna. Ta ei oska või ei mõista, kuidas abi otsida. Kui inimene on kohustuste all ülekoormatud ilma välise toetuseta, võib see viia negatiivsete tunnete ja emotsioonide kuhjumiseni. Depressioon, ärevus või viha leiavad väljapääsu agressiivse käitumise kaudu laste suhtes.

Kõigil tekivad eluraskused, millega tuleb silmitsi seista. Kui vanematel on probleeme suhtlemisel oma lastega, peavad nad õppima oma tundeid väljendama konstruktiivse dialoogi vormis, ilma karjumise ja piiride rikkumiseta.

Laps vajab rahulikku ja heasoovlikku ema, mitte kompensatsiooni kallite kingitustega.