Selles artiklis tahan ma tuua veel ühe huvitava fenomeni, mis paneb mõtlema neid lugejaid, kes armastavad süveneda. Nimelt, kui küsida ükskõik milliselt inimeselt, mis temaga suure tõenäosusega näiteks järgmise aasta jooksul juhtub, siis nimetab ta tõenäoliselt neid sündmusi, mida ta ise sooviks kogeda või millest ta unistab.

Peaaegu igaüks nimetab ettevaatlikult mitte seda, mida võiks tõesti pidada väga tõenäoliseks, vaid seda, mida ta ise soovib, püüdes vältida negatiivseid asju ja mitte ligi tõmmata halbu mõtteid, et need ei materialiseeruks.

Ehk siis, mõeldes tulevikule, konstrueerime me oma peas juba ette sellise illusoorse reaalsuse, mis paratamatult puruneb meie pettumuste vastu, kui see kohtub tegelikkusega. Miks see puruneb? Selgitan metafoori abil. Me justkui tellime elu menüüst kõige paremaid emotsionaalseid seisundeid, omamata selleks mingitki energeetilist potentsiaali.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.