Alguses tundub kõik süütu. Mis selles siis halba on  olla meeldiv inimene. Naeratada, nõustuda. Mitte vaielda ebaoluliste asjade pärast, kuskil veidi kohanduda. Tundub, et nii on lihtsam. Vähem konflikte, vähem pingeid. Kõik on rahul. Kuid see on pidev enese vormimine teiste järgi. Siin vaikisid, kuigi tahtsid öelda. Seal nõustusid, kuigi sees kõik tõmbus krampi. Siin naeratasid, kui olid tegelikult vihane. Ja iga kord maksad sa reaalset hinda. See hind on sinu aeg, sinu energia, sinu tegelik arvamus ja soov.

Kuid edasi läheb veelgi huvitavamaks. Ja seda osa ei taha me tavaliselt tunnistada.Sa hakkad oma sõnu filtreerima. Enne kui midagi ütled, toimub sees silmapilkne kontroll: ega ma ei solva? mida nad arvavad? äkki mõistavad valesti? Ja nii on elava reaktsiooni asemel laual „ettevaatlik versioon“. Veidi pehmem, ohutum.

Siis nõustud sa asjadega, mis sulle ei sobi ebamugav on ju ära öelda. Miks sa nõustusid? „Noh, kuidagi piinlik oli keelduda. Nad ju arvestasid minuga, palusid, kutsusid, kõik ju läksid.“ Iga selline hetk alavääristab sind kui inimest, kui isiksust. Seda tuleb juurde. Sa hakkad väsima inimestest, kellele sa ise püüdsid meeldida. Sa ärritud põhjuseta. Hakkad hoopis neid alavääristama. Kuigi tegelikult ei viha sa nende peale, vaid iseenda peale, et jälle vaikisid, jälle paindusid, jälle ei teinud nii, nagu tahtsid.

„Aga mind ju kõik armastavad“  tegelikult ei. Garantiid ei ole ikkagi. Keegi on ikka rahulolematu. Alati. Ja keegi hakkab hoopis sinust eemale tõmbuma, andma tühje lubadusi, ei arvesta sinu arvamusega. Ja alles siis saab selgeks –sa oled juba maksnud, aga tulemust, mille nimel pingutasid, ikka ei ole. See on valus ja tekitab kibestumist.

Kui inimene püüab väga meeldida, on seda tunda. Seal on liiga palju pinget. See paradoksaalselt tõukab eemale tugevamalt kui aus seisukoht. Inimestel on rahulikum olla selle kõrval, kes ei püüa võita nende poolehoidu iseenda hinnaga. Kes suudab öelda „ei“ ilma süüta. Kes suudab mitte nõustuda ja samal ajal end mitte süüdistada. Selles on selgroog, selles on kaal.

Kui sa aga kogu aeg mugandud, muutud sa nagu veeks – mugav, aga vormitu. Täna oled selline, homme teistsugune. Ühega nõustud ühes asjas, teisega vastupidises. Ja järk-järgult lakkad sa ise aru saamast, kus oled sina.Seepärast, kui sa väga tahad kõigile meeldida – see on sinu õigus. Kuid tea ausalt, et see on töö ilma puhkepäevadeta, pideva sisemise kontrolli ja ärevusega, ilma õiguseta eksida. Ja ikkagi ilma garanteeritud tulemuseta. Miks mitte lubada endal olla „mitte kõigi jaoks“? Jah, keegi läheb ära, keegi pettub. Kuid on ka neid, kes jäävad, ja see on kõige väärtuslikum. Nad jäävad mitte sinu „mugava versiooni“, vaid elava inimese pärast.