Mälu mängib tohutut rolli nii iga inimese kui ka kogu inimkonna jaoks. Iga ühiskond toetub tugevalt mälule ja meenutustele. Kuid uute energiate ja vooseisundi omaksvõtuga hakkab mälu järk-järgult kaotama oma varasemat tähtsust 3D-maailmas. Kuidas siis olla? Mis juhtub, kui meil pole enam mälu?

Varem toetusime mälule palju rohkem. Näiteks meie vanemad mäletavad siiani paljusid asju ja juhinduvad neist – neid on see vähem mõjutanud. Aga mida lähemal oled vooseisundile, kus info liigub sinust läbi nagu voog, seda vähem on vaja midagi meelde jätta. Vastupidi, mida rohkem püüad meelde jätta, seda rohkem klammerdud mineviku külge ja kaod kuhugi arusaamatusse. Seetõttu hakatakse seda osa tasapisi hajutama. Tulevikus jõuame hetkeni, kus pole vaja õppimise käigus palju infot pähe õppida, sest vajalik info tuleb õigel hetkel justkui pilvest.

Kuidas olla, kui kipud kõike unustama?

Kuni me selleni veel jõudnud pole, on mälu siiski vajalik, et meeles pidada oma plaane ja ülesandeid. Aga mida teha, kui sa ei saa mälule loota ja kipud unustama? Mõnikord tekib seisund, kus iga pingutus midagi meenutada või teha tekitab tugeva peavalu ja tunde, et polegi vaja. Justkui öeldakse: “lõdvesta aju, ära pinguta üle.” See nähtus süveneb veelgi.Seega, kui pead kuhugi jõudma või tööle minema, ümbritse end erinevate meeldetuletustega: kasuta telefoni, pane magnetilised märkmed külmkapile või palu abi digitaalselt assistendilt.Selliseid abivahendeid on palju, vali endale sobivaim.

Mälu ei hoia enam kõike kinni, vaid kohandub uueks. Me kõik oleme soovinud, et kehad muutuksid viienda dimensiooni omaks – üks selle osa ongi vooseisund, kus mälu pole enam vajalik. Mälule lootma jääda pole mõtet. Mitte sellepärast, et kõik kordub, vaid vastupidi – kõik vajalik jõuab sinuni otse ja õigel ajal.

Aga kas oleme tõesti valmis nii kiiresti ümber häälestuma?

Vaimsed allikad ütlevad, et selleks, et midagi füüsilises maailmas avalduks, kulub vähemalt aasta. Seega umbes aasta pärast hakkame nägema selle protsessi esimesi füüsilisi märke. Aga märkide nägemine on alles algus.Kui see muutub kõigile kättesaadavaks, sõltumata vibratsioonitasemest, võib see aeg veelgi pikeneda, mõnel isegi aastateks. Samas mõned inimesed juba praegu märkavad selle muutuse esimesi ilminguid.

Kui sa pead  märkmeid, on lihtne vaadata tagasi ja näha, millega sa aasta tagasi tegelesid. Siis saad aru, et sind on tegelikult selleks ette valmistatud. Me ei tea, kas meid kasutatakse pimesi või teadmatult, aga meid pannakse olukordadesse, kus me õpime vajalikke asju. Kui seda kõike osadeks võtta, on selge, et see on päris pikk tee.Ainus, mis mind selle juures veidi kurvastab, on see, et ma ise märkan seda kõike alles tagantjärele. Mitte nii, et keegi annab sulle ette kogu info ja sa tead täpselt, mis, kuidas ja millal juhtub.

Miks mälu meid piirab? Mõtle enda peale – kas oled valmis selleks, et mälu enam ei anna sulle infot?Mälu on üks peamisi piirajaid. Seal on liiga palju “prügi” ja sageli ka valeinfot. Kui arutad kümne aasta taguseid sündmusi nendega, kes seal osalesid, räägib igaüks oma versiooni. Kindlasti oled seda kogenud. Üks ja sama sündmus, aga kuna igaühel on oma tajud, traumad ja vaatenurgad, on ka mälestused erinevad. Seega pole mõtet lootma jääda sellele, mis mälus alles on.

Need, kes töötavad oma lapsepõlvega või käivad teraapias, peavad tihti võrdlema oma mälestusi vanade fotodega. Kui arvad, et olid õnnetu ja kinnine laps, aga fotodel naeratad, tekib küsimus, kui usaldusväärsed su mälestused tegelikult on. Sest mälestused on sageli “halliks” värvitud. Kui me ei vabane nendest filtritest ja traumadest, mis on väga isiklikud ja igaühel erinevad, siis me ei suuda minevikust lahti lasta ega ole valmis uueks voogavaks infovooluks.

Mõnda aega tagasi juhtus lugu klassikaaslaste kokkutulekust. Asi polnud isegi selles, et ma ei tundnud inimesi ära, kõik on muutunud –, vaid ma keeldusin kategooriliselt uskumast, et see inimene üldse meie klassis käis. Mulle näidati meie klassialbumit fotodega, aga minu mälus polnud sellest inimesest mitte ühtegi mälestust. Ta oli küll ühispildil olemas, aga minu jaoks nagu poleks teda kunagi olnud. See oli hämmastav. See pole isegi see, et ei mäleta nimesid või inimeste arvu – kõik on täiesti kustunud. 10.–11. klassist on mälestusi, aga varasemast mitte. See on seotud ka sellega, kuidas nõukogude ajal koolisüsteem toimis. Kui vaadata praegu filme nõukogude ajast ja meenutada ennast selles ajas, on samuti suured erinevused. Seal oli palju toredat, midagi jääb mällu. Aga kui arvestada, et olime siis lapsed, siis lapse pilk jätab kõigele oma jälje.

Mõistsin, kui palju on mul aastatega kaduma läinud, peale mõne üldtuntud asja. See, mis tegelikult toimus selle romantilise fooni taga – kogu see kaos, mis seal oli, ühtsuse tunne, kõik koos edasi – seda ma ei mäleta. Sellised filmid on heaks meeldetuletuseks mälule. Sageli meenutan Nõukogude Liitu pigem range kasvatuse ja puuduse kaudu. Aga seda, et paljud asjad jäid varjatuks või rääkimata, et oma kohta mitte kaotada, ma ei mäleta.