Mais täheldatakse planeedi üldise reaalsuse vanade ja uute tsüklite ebakõla. See ei tähenda lahkhelisid, vaid viitab sellele, et igale inimesele antakse võimalus teha individuaalne valik oma tee osas. Üldine ebakõla tähendab erinevusi rütmides, tsüklites ja vaatenurkades selle kohta, kuidas inimesed on harjunud elama ja kuidas nad võivad edaspidi valida elada.

Sel kuul märkad selgelt, et sinu ajataju erineb teiste inimeste omast. Keegi võib öelda, et päev venib lõputult, samal ajal kui sina ei jõua arugi saada, kui juba on pime. See võib tekitada eraldatuse tunde isegi nende seas, kes on füüsiliselt lähedal, ning ühistegevused võivad muutuda keerulisemaks.

Samuti võivad esineda tehnilised tõrked elektroonikas, kalendrite ajakavad võivad segi minna ning transpordisüsteemides võib esineda häireid, samuti võivad erinevad allikad kirjeldada samu sündmusi erinevalt. Varasemad juhtumid, nagu „ma mäletan üht, aga nüüd näeb see välja teisiti“, tunduvad tavalised uute kõrvalekallete taustal sündmuste järjestuses. Võivad tekkida olukorrad, kus näiteks „oli sinine kaustik, kadus ära, ilmus punane ja siis muutus jälle siniseks“.

Ühelt poolt võib mõistus olla sellisest „sündmuste žongleerimisest“ šokeeritud, kuid teisalt hakkab ta sellega kohanema. Järgmine etapp on järk-järguline arusaamine, et faktid on illusoorsed ning objektiivses reaalsuses avaldub mitmevariantsus, mis on omane kvantfüüsikale. See tähendab, et need ei ole põhjuseta imed, vaid algus tõelise maailma olemuse mõistmisele, mis varem tundus kummaline ja kuulus ainult mikromaailma.

Seega näeme mais nii isiklikke hüppeid ja taasühendumisi erinevate sündmuste voogudega kui ka kollektiivseid üleminekuid paralleelsete reaalsuste vahel.

Kasulik on hakata tajuma, omandama ja meelde jätma mitmemõõtmelisuse põhialust: „õige ei ole kas üks või teine, vaid õige on nii üks kui ka teine samaaegselt“. Kõik tõenäosused on tõenäolised ja kõik võimalused on võimalikud samaaegselt.

Kui sa märkad kahte vastandlikku kontseptsiooni, tähendab see, et oled sageduses tõusnud üle lineaarsuse, kus need olid erinevad poolused. Kuid kõrgemal tasandil nähakse pooluseid alati ühe tervikliku nähtusena. Selgub, et üks poolus ei saa eksisteerida ilma teiseta.

Tsüklite ebakõla toob esile ka teisi paradokse, kus võib tekkida kahe äärmuse kokkupõrge, kui ei soovita olukorrast kõrgemale tõusta. Selline olukord võib põhjustada midagi kohalikku energeetilist plahvatust, mis kajastub nii loodusnähtustes kui ka sotsiaalsetes protsessides. Kuid need on pigem üksikjuhtumid, mitte kogu planeeti hõlmav nähtus.

Ühine kõigile on arusaamine, et maailm on muutunud täiesti teistsuguseks ja kõik struktuurid ilma eranditeta tuleb lammutada, et ehitada uusi. Mingis mõttes on see praeguse maailma uue mängu algus, mille nimi on: „kes ei muutunud, see kaotas“. Ja kaotas mitte kellelegi teisele, vaid iseendale, sest valis sama tsükli kordamise uue kvaliteetse loomise asemel. Järgmiseks faasiks saab arusaamine, kuhu ja miks transformatsioonis liikuda. Praegu ilmneb selle struktuur kui midagi fundamentaalset elus. Hiljem mõistame, et oleme tulnud maailma, kus muutused ise on stabiilsuse tunnuseks. Ja kui sa tähele paned, märkad, et varasem paradigma „säilita ja ela rahus lõpuni“ on lihtsalt naeruväärne. Me lahkume sellest passiivsest maailmatunnetusest igaveseks.