Mõnikord ütleb inimene: “Ma ei vaja kedagi.” Aga seesmiselt on teine tunne: “Ma tahan, et mu kõrval oleks keegi, kes mind mõistab.”

Soovitakse lähedust, aga samm selles suunas tekitab hirmu. Keha mälu pinguldub, sisemine hääl sosistab: “See on ohtlik.” Sest varem, kui sa avanesid, siis sind haavati. Peteti. Alahinnati. Või lihtsalt ei märgatud.

Ja mingil hetkel usaldus kadus. Mitte sellepärast, et sa muutusid kalkiks. Vaid sellepärast, et õppisid end kaitsma.
Sa võid olla väga soe, tundlik, isegi armastav – aga sa ei oska olla päriselt lähedal. Sest lähedal olemine tähendab: ilma kaitseta. Ilma maskita. Elava keha ja tõeliste tunnetega.

Ja siin tekib konflikt: ma tahan olla kellegagi – ja ma ei saa olla kellegagi. Tahan avada südame – ja ei saa eemaldada soomust. Tahan, et mind nähtaks – ja kardan, et mind nähakse.

See ei ole kapriis. See on sisemine trauma. Ja selleks, et uuesti õppida läheduses olema, ei pea sa ennast murdma – vaid hoolikalt ennast uuesti häälestama.

Miks usaldus kaob?

Usaldus on kogemus. Seda ei anta korraks ja igaveseks. See ehitatakse üles korduvatele turvatunde kogemustele.

Ja kui need tunded puuduvad – sa õpid ellu jääma. Avamata. Lootmata. Uskumata. Isegi mitte sellepärast, et keegi tegi halvasti. Vaid sellepärast, et see muutus viisiks säilitada ennast.

Siin on mõned traumad, mis peituvad kõige sagedamini fraasi “ma ei usalda inimesi” taga:

— Sind ei kuulatud lapsepõlves ja sa harjusid olema oma tunnetega üksi.

— Sa avanesid ja vastuseks said alahindamise või naeruvääristamise.

— Sa olid liiga tundlik ja sind õpetati olema “normaalne”.

— Sa elasid üle reetmise, truudusetuse, manipuleerimise – ja sellest ajast saadik hoiad kõike kontrolli all.

— Sa armastasid rohkem, kui sind armastati. Ja valu sellest armastusest on siiani sees.

Kui usaldus on kord katki, tekib sees sageli uskumus: lähedus = valu.

Ja aju ja keha teevad kõik, et seda valu ei korduks.

Tüüpilised kaitse strateegiad

Kui usaldus on rikutud, võib inimene tahta armastust – ja samal ajal alateadlikult seda eemale tõrjuda. See näeb välja selline:

— Pidev partneri kontrollimine: “Kas ta on tõesti minuga?”

— Kontroll kõige üle – et ei oleks üllatusi.

— Järsk eemaldumine, niipea kui muutub päriselt soojaks.

— Harjumus midagi varjata, sulguda, endasse minna.

— Partneri idealiseerimine alguses – ja alahindamine pärast esimest mõra.

— Üksindusse minek, et “keegi ei teeks haiget”.

— Tõmme kättesaamatute, külmade, suletud inimeste poole – et kinnitada: “minuga ei saa päriselt olla”.

Kõik need reaktsioonid ei ole seotud iseloomuga. Need on seotud läbielamata valuga.

Mida sellega teha?

1. Tunnista, et sa soovid lähedust.
   See ei ole nõrkus. See on küps soov. Sa ei pea vabandama selle eest, et sa ei taha olla üksi. Eemale tõrjumine ei ole kaitse, see on üksinduse jätkamine.

2. Ära kiirusta “uuesti usaldama” – vaid taasta kõigepealt kontakt iseendaga.
   Lähedus ei ole võimalik, kui sa ise ei ole endaga ühenduses. Kui sa ei tea, mida sa tunned, ei oska kuulda oma “jah” ja “ei”, kui sa kardad ennast väljendada – sa ei saa olla tõelises kontaktis.

3. Õpi taluma haavatavust.
   Lähedus on alati seotud avatusega. Aga mitte abitu, vaid täiskasvanulik: kui sa oskad olla tõeline, süüdistamata, päästmata, nõudmata. Lihtsalt olla – iseenda ja teisega.

4. Vali neid, kes ei murra, vaid kuulavad.
   Turvaline lähedus algab nendest, kes ei karda sinu sügavust. Kes ei kiirusta. Kes oskavad jääda lähedale, kui sa ei ole ideaalne. Selliste inimestega usaldus ehitatakse üles pehmelt, loomulikult.

5. Märka, et juba on võimalik teisiti.
   Kui sa seda loed, siis sa oled juba teel. Juba miski sinus ei taha enam soomuses elada. Ja see on kõige olulisem. Lähedus ei ole hüpe kuristikku. See on samm-sammult elu poole.

Uskumatus ei ole iseloomuomadus. See on hinge kaitsev reaktsioon, mis kunagi kannatas. Aga kui sees on jäänud soov olla kellegagi – siis sees on jäänud elus osa, mis mäletab, kuidas see on: olla soojas. Ja see on väärt, et anda talle õigus avalduda. Ettevaatlikult. Pehmelt. Austusega iseenda vastu.