Usaldus elu vastu

See teema on tegelikult usaldusest elu vastu, ehkki sageli nimetatakse seda alandlikkuseks.
Sõna „smirenie“ juur tuleb vene keeles sõnast mir – rahu, maailm. Kuid meie harjumuspärases maailmapildis on see mõiste rikutud: justkui alandlikkus tähendaks orjalikku allumist traagilisele saatusele.
Tegelik tähendus on aga hoopis teine – see on usaldus elu voolu vastu.

Pusutud puu ja rohelised võrsed

Ühel päeval, jalutades oma armsas metsas, nägin kummalist vaatepilti. Puu oli tuule poolt koos juurtega ümber paisatud, aga sellest välja sirutusid uued rohelised võrsed – uhked ja täis elu.
See hetk avas minus sügava taipamise: just selline on ehtne usaldus elu vastu. Mitte võitlus, mitte alistumine, vaid kasvamine edasi ka siis, kui oled juurtega välja kistud.

Kaks viisi, kuidas inimene eluga suhestub

Inimestel on tavaliselt kaks teed.

• Esimene on aktiivne: me püüame olukordi välist jõudu kasutades muuta, võitleme „halva“ vastu.
• Teine on passiivne: tõmbume tagasi, loobume, arvates, et midagi pole meie kätes.

Mõlemad viisid toovad aga pettumust. Sest tegelik küsimus ei ole: kuidas ma saan asja muuta? vaid:
miks ma selle olukorra endale lõin ja mida ta mulle õpetab?

Valguse poole kasvamine

Metsas nähtud puu meenutas mulle lugu tüdrukust, kellel oli haruldane tundlikkus. Ta nägi konserveeritud plekkpurgi all kasvamas noort nõgest. Tema meel arvas, et see on piin ja raskus taimele. Ent kui ta häälestas end nõgesele, tundis ta ainult rõõmu ja tänulikkust – sest üleval säras päike, ja see oli tähtsaim. Nõges ei mõelnud takistusest. Ta sirutus ikka valguse poole.

Mis on tõeline alandlikkus?

Paljud arvavad, et alandlikkus tähendab loobumist või kannatuste talumist. Ent tõde on vastupidine.
Tõeline alandlikkus tähendab täielikku kohalolu:
kasvamist seal, kus oled, juurtega maa küljes, pea valguse poole.
See on tänulikkus iga hetke eest, isegi siis, kui mingi „roostene purk“ surub meid pealtnäha kinni.

Meie mõistus ja hirmud

Mõistus ei usalda elu. Ta toodab stsenaariume, kogub hirme, meenutab meile ohte.
Aga me teame kogemusest: meie sisemine seisund loob meie ümber reaalsuse. Kui tunneme hirmu, tõmbame ligi olukordi, mis seda kinnitavad. Kui kiirgame armastust ja rahu, luuakse ruum, kus kõik hakkab harmoniseeruma.

Praeguse aja ülesanne

Elame ajastul, kus vanad „dekoratsioonid“ varisevad. Justkui elu buldooser lammutaks vana staadioni tribüünid, aga meie üritame ikka veel mängida sama vana mängu, põrgatades oma valu palli.
Aeg on panna reket kõrvale, vaadata üles päikese poole ja märgata rohelist rohtu, kuulata linnulaulu.
Meie tõeline toetus pole enam välises, vaid sisemises vaikuses ja rahus.

Looduse tarkus

Looduses ei ole midagi valesti. Seal on pidev muutumine, uuenemine, voolamine.
Nii nagu puu kasvab tormist hoolimata, nii nagu taim leiab valguse roostes purgi alt, nii ka meie saame jääda elama ja õitsema igas olukorras.

Usaldus on juur

Usaldus ei ole pime usk mingisse kindlasse tulevikusse.
Elu on ettearvamatu ja iga hetk tärkab tuhandest võimalusest. Seepärast ei saa me kinni jääda ootustesse. Kuid me saame usaldada Loojat, loovat jõudu, mis meie südametes armastusena pulbitseb.

Ja siis sünnib ime: ükskõik kus me oleme, millistes raskustes või konfliktides, meie sisemine seisund loob valguse ruumi, mis hakkab transformeerima kõike meie ümber. See ongi alandlikkus oma tõelises tähenduses. Mitte nõrk alistumine, vaid täie jõuga kasvamine päikese poole, olles tänulik selle eest, mis on, ning usaldades elu kui suurimat õpetajat ja liitlast.