Mitte päästemissioon, vaid potentsiaali ja Vaimu jõu äratamine — just see on meie ajal tõeliselt oluline. Me ei tule siia maailma, et kedagi päästa; me oleme siin selleks, et aidata igal inimesel avada oma sisemine jõud ja muutuda iseseisvalt.

Tõeline muutus algab alati seestpoolt.

Kui me lõpetame päästja või ohvri rolli mängimise, hakkame looma tingimusi enesearenguks — ja siis juhtuvad ehtsad imed, millega maailm on lõputult rikas.

Inimene, kes tunneb iseennast ja oma võimalusi, oskab leida tee oma tervenemiseni. Ja see tee kulgeb alati läbi südamekeskuse.

“Valgusekandjate” ja kõigi üleminekuteel olevate ülesanne ei ole kanda ega otsida valmis lahendusi, vaid olla teejuhtideks jõu allikani, mis elab igasühes.

Vaimne abi ei seisne selles, et tassida teisi oma turjal, vaid selles, et õpetada neid iseseisvalt käima. Nagu lapsevanem, kes ei kõnni lapse eest, vaid aitab tal teha esimesed sammud, nii õpetame inimesi iga päev usaldama oma sisemist tarkust oma elu argipäevades.

Iseseisvus, mis aja jooksul saabub, võib paista üksildusena, mida igaüks üleminekuteel tunneb. Ent lõpuks on see teadvustatud Vaimu jõu süttimine.

Kui inimene õpib endale toetuma, ei kaota ta sidet maailmaga ega kosmosega; vastupidi, ta muutub võimeliseks looma sügavamaid ja siiramaid suhteid.

Selles protsessis pole kohta ohvrimeelsusel. Kõrgema plaani eesmärk ei ole luua abist sõltuvaid inimesi, vaid kasvatada iseseisvaid isiksusi, kes on võimelised oma elu eest vastutust võtma. Kui inimene õpib end ise päästma, kui ta ei karda vaadata silma oma võimalustele ja hirmudele, saab ta teistele valguse allikaks. Ere, eriline latern, mis särab, sest see on tema jumalik kutsumus.

Tõeline tugi tähendab platvormi ja õhustiku loomist, et avada inimestele nende sisemise potentsiaali varakamber. See on nagu kogenud õpetaja, kes näitab õpilasele tema enda Hinge kaarti, kuhu on peidetud ammendamatud jõu ja tarkuse varud.

Igaüks meist on oma “ise-olemise” arhitekt. Meie ühine ülesanne ei ole ehitada seinu teiste eest või koos nendega, vaid õpetada neid hoidma käes loovat tööriistakomplekti, millega nad saavad rajada harmoonilise reaalsuse.

Enesekindlus toimib võimsa mootorina, mis muudab päevade tühja kulutamise põnevaks avaldumise protsessiks. Eneseusk süütab inimeses janu aktiivse elu järele. Oma tähenduse mõistmine avab uusi horisonte.

Inimene, kes võtab vastu iseenda ja oma võimed, lakkab ootamast, et elu muutuks iseenesest. Ta hakkab kujundama oma tulevikku siin ja praegu, leiab üles varjatud ressursid, aktiveerib need ning muudab väljakutsed kasvuvõimalusteks.

Seetõttu ei ole siin tarvis päästmist ega karmalise, suguvõsa- või perekondliku koorma võtmist oma õlgadele. Siin on olulisem ja vajalikum ärgata ise, äratada oma sakraalne Päike — jõu allikas — särada ja olla seal, kuhu Hing ja süda juhatavad.