Olen lapsepõlvest alates looduseveimudesse uskunud, tunnen, et loodusevaimud on olemas võb olla sama tunned ka sina. Kui sa lähed metsa, parki või jõe äärde, võta endaga kaasa midagi väikest ja head. See ei pea olema suur ega pidulik: üks küpsis, peotäis pähkleid, mõni mari või puuvili. Kui leiad koha, mis sulle meeldib — puu juurealune, kivine kallas, samblane künkanukk — jäta see sinna tänu märgina. Mitte selleks, et “osta” endale õnne, vaid selleks, et meenutada: sa ei tule siia ainult võtma, sa tuled ka andma. Ja kui sa seda teed, siis selle paiga vaim, selle maastiku nähtamatu hoidja, tunneb sinu suhtumist. Ta võib olla sulle soodne ja tänulik, sest sa oled tulnud austusega.

Sageli küsitakse minult: “Loodusvaimud… mis need üldse on?”
Ma räägin sellest nii, nagu mina seda tajun: need on teatud olendid või teadvused, justkui projektsioonid eri tasanditelt, kelle kohalolu on seotud konkreetse koha ja elemendiga. Nende maailm ei ole juhuslik udu — seal on oma korrastus, oma struktuur, isegi oma “hierarhia”. On vaimud, kes hoiavad üht väikest ala. On teised, kes ühendavad ja juhivad mitut ala korraga. Ja on tasand, kus kohtade hoidjad justkui kogunevad, vahetavad teavet, teevad kokkuvõtteid — nagu nõukogu või kogunemine, kus hoitakse suuremat pilti.

Kujuta ette metsa mitte lihtsalt puude kogumina, vaid elava tervikuna, mis on jaotunud osadeks. Igal osal on oma “vaatleja” või hooldaja — metsa hoidjavaim. Ja aeg-ajalt, kas mingi sündmuse tõttu või lihtsalt tsükliliselt, kogunevad need hoidjad suurema metsa-vaimu juurde ja “annavad aru”, mis nende lõigus toimub. Kus inimesed on hooletud olnud, kus loomadel on keeruline toitu leida, sest lumi on liiga paks või jäätunud, kus miski on tasakaalust väljas. See võib olla ükskõik mis — oluline on, et keegi hoiab arvet, keegi märkab.

Siis küsitakse veel: “Kas nad jagunevad nii, et on metsa-, niidu-, põllu- ja veevaimud?”
Ma ütleks nii: iga vaim, mis meie maailma “ulatuvaks” saab, võib valida endale selle elemendi või keskkonna, millega ta kõige rohkem resoneerib — kus tal on loomulikum tegutseda või milles ta soovib kogeda teatud tüüpi kogemust. On kohti, kus domineerib tule jõud — vulkaanilised maastikud või piirkonnad, kus “tule element” on tugevam kui “vee element”. On maa vaime, kes on kõige selgemalt tuntavad põldude, teede, metsade ja viljaka pinnase juures. Ning on veevaime, kelle ülesanne on hoida vett: puhtust, tasakaalu, elurikkust, seda, et jõgi ei läheks üle oma piiride, et kaladel ja kõigel elaval oleks võimalik olla.

Vesi kannab endas ka mälu ja informatsiooni — nii on vähemalt paljud vanad pärimused seda kirjeldanud. Selles vaates on veevaimude hool ühe koha juures ka “info puhtuse” hoidmine: allika selgus, jõe hingamine, see, kui tervena see vool end kannab.

Aga mis siis, kui vesi läheb mustaks? Mis nad siis teevad?
Kui inimene reostab, siis hoidjad märkavad. Nad püüavad omal moel pidurdada, hoida lokaalset välja, et halb ei leviks, et tasakaal täiesti ei puruneks. Mõnikord liigub nende “kutse” looduse kaudu — justkui sisemine impulss, mis paneb loomad või linnud tegutsema, nihutab mustreid. Ja jah, vahel “kutsutakse” ka inimest. Probleem on selles, et enamik meist ei kuule enam. Me oleme lärmi täis, kiirust täis, mõtteid täis. Ja nii jääb see kutse tihti vastuseta.

Sama on metsaga. Kui metsa raiutakse, kui elupaik laguneb, ei saa metsa hoidja minna inimese kätte saagi välja tõmbama. Tema töö ei käi nii. Ta saab saata teavet, ta saab püüda protsessi aeglustada, ta saab hoida nii palju kui hoida annab — kuid inimese vaba tahe ja teod on selles maailmas rasked, materiaalsed ja mõjukad. Seepärast on looduse ja inimeste kontakt sageli keeruline. Inimesed ei näe, ei usu, ei tunne, ja mõnikord ei tahagi tunda. Ning kui suure osa inimtegevuse suund on elava arvelt, siis pole ime, et hoidjad võivad olla meie suhtes umbusklikud või isegi jahedad.

On olnud aegu, mil see oli teistmoodi. Paljud inimesed tajusid loodust elusana, suhtlesid, austasid, tegid tänuande, mitte hirmust, vaid heast kombest: “Ma olen siin külaline.” Siis läks midagi viltu — maailmapilt killustus, ühendus nõrgenes, inimene hakkas end pidama eraldiseisvaks ja teistest kõrgemaks. Kui ühendus kaob, tekib paratamatult hoolimatus.

Ja ometi — mida kaugemale me liigume, seda rohkem kohtan ma inimesi, kes ärkavad. Nad tunnevad, et lisaks nähtavale on olemas ka hoidjad: teistsugused teadvused, kes kannavad seda maad eri tasanditel. Mõned küsivad siis: “Kas nad kaitsevad loodust inimeste eest?”
Ka seda. Tänases maailmas on see vahel paratamatus. Varem polnud seda nii väga vaja.

Mida see kõik sinu jaoks tähendab täiesti praktiliselt? Seda, et metsa ei minda ainult jalutama. Metsasse minnakse suhetesse. Kui sa lähed ja jätad prügi maha, siis ära imesta, kui koht tundub “suletud” — justkui oleks õhk raske, tunne kõle, mõtted rahutud. Hoidjad ei ole siis rõõmsad. Kui sa lähed heade kavatsustega, hoiad vaikust, austad piire ja jätad väikese tänuande, siis võib kogemus olla hoopis teistsugune: koht võtab sind vastu. Sa tunned end nagu partner, mitte tarbija. Mõnikord tekib lausa tunne, et sind hoitakse — et oled õigel ajal õiges kohas, et teed avanevad, et sisemine rahu taastub kiiremini.

Lõpuks on siin üks lihtne seadus, mida loodus teab alati: nii, nagu sina suhtud loodusesse, suhtuvad loodus ja paiga hoidjad sinusse. Austus tekitab vastuse. Tänu avab ukse. Ja kui sa kord selle ukse märkad, siis sa ei taha enam metsa minna “lihtsalt niisama”. Sa tahad minna nii, et mets saaks ka sind ära tunda.