Psühholoogia seisukohast on igaühes meist on olemas kolm seisundit: laps, täiskasvanu ja vanem. Sageli inimestel on suur probleem selles, et nad liiguvad kergesti seisundist “laps” seisundisse “vanem” ja kolmas element, “täiskasvanu”, jääb tähelepanuta ja praktiliselt arenguta. Me kaua ootasime hetke, millal astume uude maailma. Kuid selle loomiseks peame me ise panustama. Oluline on see, millisest seisundist sa enda uut maailma lood. Kas lähtud lapse seisundist, kes on kapriisne ja ei taha võta vastutust, või vanema seisundist, kes pidevalt kritiseerib. Või kasutad sisemise täiskasvanu seisundit, kes kogub endasse parimat kahest teisest seisundist ja tegutseb täieliku teadlikkusega.

Kolme seisundi funktsioonid: laps, täiskasvanu, vanem. Lapse peamine funktsioon on mängida, maailma avatult kogeda, tunda positiivseid emotsioone, avalduda ja loota. Samal ajal võib see seisund tekitada paanikahooge, karjuda ja nõuda “tahan”, “mul on kohe seda vaja”, nõuda suuremat tähelepanu. Kõrval on hooliv vanem, kes paitab last ja ütleb, et kõik saab korda. Ka vanema seisundil on kaks poolt, ühelt poolt hoolivus ja tähelepanu, teiselt poolt kriitika ja kontroll. Vanem on südametunnistuse hääl. Kuid kust see südametunnistus tuleb? Sellest, mida me lapsepõlves oma vanematelt saime. Need inimesed, kes järgivad teadlikkuse teed, on sinna lisanud tänapäevased väärtused ja põhimõtted, mida nad on aastate jooksul endas arendanud. Meil pole peaaegu mingit suhtlust iseendaga täiskasvanu tasandil.

Täispikkuses näevad seda artiklit püsikliendi-paketi tellinud kasutajad.