Mõnikord, kui inimesed saavad teada lähedase surma diagnoosist, eitavad nad seda ja üritavad teda rahustada, öeldes: “see pole tõsi, sa jääd ellu, me leiame viisi, kuidas sind ravida”. Nad teavad, et see on vale, kuid arvavad, et sel viisil aitavad nad oma lähedasel end paremini tunda. Nad vältivad teemat surmast ja kui nad teda külastavad haiglas, siis väldivad nad temaga surma kohta rääkimist. Surev inimene üritab rääkida neile oma varanduse jagamisest ja tema lõpetamata asjadega toimetulekust. Kuid lähedased ütlevad talle, et ta saab terveks, tuleb haiglast välja ja kõik on nii nagu enne, kuigi nad teavad, et see on vale. Nad häbenevad võtta vastu vältimatut, kuigi inimene, kes seisab surma lävel, tahab seda olukorda avameelselt arutada. Tavaliselt kuulavad sel juhul juhuslikud inimesed või haigla töötajad inimese viimast tahet ja tema mõtteid seoses surmaga. Kahjuks juhtub sageli, et inimene kogeb oma elu viimaseid hetki täielikus üksinduses.

Sageli tunnevad inimesed lähenevat surma, vaatavad sellele näkku ja mõtlevad selle üle pikalt haiglavoodil. Mõned lepivad sellega ja lõpetavad surma kartma. Selliste inimeste jaoks on oluline jagada oma mõtteid ja tundeid läheneva surma kohta. Me kõik tahame teada, mis edasi saab, pole mõtet sellist vestlust vältida. Hing jätkab oma teekonda ja elavad jäävad Maa peale, kuni saabub nende aeg lahkuda sellest maailmast.

Elu lõpul lahkub hing füüsilisest kehast ja suundub Valguse poole. Paljud kliinilise surma kogenud inimesed kirjeldavad seda seisundit kui koridori, mille lõpus paistab eredat valgust. Mõned hinged naasevad kehasse, kuna nende aeg minna Jumala juurde pole veel käes. Teised aga jäävad lähemale füüsilisele maailmale. Põhjused võivad olla erinevad – surm šokis või joobeseisundis, sugulaste palved ja kutsed mitte lahkuda, vara või lõpetamata asjade külge klammerdumine. Selline olukord ei too kaasa midagi head. Eksinud hing jääb astraalmaailma kinni ja kaotab järk-järgult oma energia, lõpuks aga peab hakkama toitma elavate inimeste energiast. Parim viis paanika ja segaduse vältimiseks on kõigi asjade lõpetamine, isegi kui ainult formaalselt paberil, ning teada, et kõrgemal, kus paistab eredat valgust, ootab hinge, kes lahkub Maalt, õnnelik tee jätkamine.

Kui oled saanud teada, et sinu lähedasel on surma diagnoos või külastad haiglas surevat inimest, proovi temaga rääkida avameelselt. Kui sa seda ei tee, võib hiljem olla kibedus, et sa polnud siiras inimesega, kes jätab selle maailma. Kuid kui sa oled rääkinud temaga avameelselt teemadel, mis teda huvitavad saad aidata säilitada temas rahu ja kindlustunnet, teadmist, et teda armastatakse ja oodatakse teises maailmas. Kui vaadata surma kui hinge loomuliku tee jätkumist, siis saab vabaneda hirmust surma ees.