Võlgade ja laenude kohta küsimuste korral sageli ei mäleta inimene millal nad ilmusid. Sageli on vastus lihtne: “Ma olen kogu elu võlgu olnud”. Selliste vastuste taga on traumaatilised ja valusad sündmused, mis mitte kuidagi pole seotud rahaga. Mõnikord on sellised situatsioonid või sündmused,  raske meelde tuletada sest neil pole mingit emotsionaalset värvi. Inimene vastab oma tekkinud võlgade ja laenude kohta justkui rahulikult, midagi tundmata: “Jah, mu ema suri kaheksa aastat tagasi ja ma võtsin oma esimese laenu”. Või: “Ma olen lahutatud ja mu elu on muutunud üsna keeruliseks” või “mu abikaasa on teinud enesetapu” või “mu vanemad pole mind armastanud ja mul on olnud raske lapsepõlv” või “isa jättis ema maha, ema kaotas töö, vanaema suri ka.

Võiks tuua lisaks palju näiteid, kuid küsimus ei ole niivõrd neis, kuivõrd tunnetes, mida sa  pole läbielanud. Kui inimene elab võlgades, siis on see üks võimalus seda mitte tunda  ja mis siis kui see on hingele hävitav. Inimene nagu elab, kuid mitte päris elus. Ainult raskustega toimetulek pole inimesele vajalik. Miks? Sest äkki läheb kergemaks, tekkivad muutused ja ta peab sellega toime tulema. Võlg on tuttav seisund ja mõned inimesed otsustavad ikka elada ilma rahata ja kogevad ikka ja jälle sellega seotud tundeid. Teine olukord: raha on olemas ja tuleb pidevalt, kuid siis kõik peatub järsku ja tekib paus, mõnikord pikaks ajaks. Mida sellist on toimunud  sinu elus, et sa pärast seda tunned, et nüüd elu on nagu seiskunud, et elu enam kunagi pole sama? Mida sa kardad kui rahast hetkel puudub?

On hetki, kui raha on raha olemas, kuid see nagu libiseb läbi sõrmede, küsimus kuhu? Millest nad sind  vabastavad? Mis juhtub, kui raha jookseb kiiresti välja, mis saab nähtavaks või mis hakkab liikuma? Või näiteks on tekkinud vaba raha, inimene ei suuda selle energiaga toime tulla, ta on võtnud laenu   ja sellega loomulikult võtab endale suure kohustuse ja lisaks ta võtab tulevikust energiat võlgu, mida pärast peab tagastama nii või teisiti. Ta jälle täidab enda elu pingega, sest lapsepõlvest alates on keelatud kergem elu ja see võib olla terve suguvõsa muster, ehk teen enda elu keeruliseks ja raskeks, siis tunnen ennast hästi. Sina ise oled oma rahalise seisundi looja.

Samuti on olema harjumus koguda punkte, et lõpuks lubada endale puhkus spaa-s või saada tasuta kohvi või tasuta piletid. Sest see on ainuke viis, kuidas inimene saab endale lubada, teisiti ta ei oska. Sa ei saa lihtsalt minna ja osta, ses see sulle meeldiks ja saaksid nautida, ei, “käin ja kogun punkte sest pärast saan tasuta”.. Ainult nii saab  olla hea tüdruk, nagu ema õpetas, aga hea olla tähendab, et tuleb pikalt kõigest keelduda ja endale mitte lubada. Mida sa üritad endale tõestada. Kellelgi on kombeks võtta krediitkaarte, võtta veel üks, et eelmine sulgeda, ja veel üks, ja veel üks. Või võtta krediitkaart ja osta endale midagi maitsvat, ilusaid riideid või parfüüme. Seda sa ei saa teha otse, sest tekib uskumatu häbi- ja süütunne. Aga krediitkaart nagu aitab varjata, keegi ei tea, et sa saad seda endale lubada niisama, kuid ainult laenuga.

Miks on vaja elada finantsilises puuduses ja tunda pidevalt raha vajadust? Mille või kelle jaoks? Vastus on igaühe jaoks erinev. Oleks hea mõista milleks sa endale valid rahapuudust. Vabastada ennast harjumusest elada ilma rahata või püsivates rahalistes aukudes on  raske ja pikk protsess. Sellel teel tuleb palju ennast ja oma eluviisi muuta, kuid see on võimalik. Peamine lõpeta ennast ja oma elutingimused süüdistama, ära ole nende ohver „ei saa=ei taha“. Enda elus sa saad kõike muuta. See on  suur samm oma elu stsenaariumide tervendamiseks.