KÜSIMUS: Minu suhetes emaga on alati olnud idüll. Tundsime teineteise vastu sugulust. Aga vanaemaga käis sõda, ta isegi needis mind. Nüüd, kui üritan elada nii, nagu tahan, on minu emaga samasugused keerulised suhted. Mida ma peaksin tegema – kaitsma oma piire, olles pidevalt konfliktis emaga või alistuda ja alla suruda ennast?

VASTUS: Mõista, et ema süüdistab sind selles, mille eest sa ise süüdistad ennast. Kui ema ütleb sulle, et sapole eluks valmis, et sa ei suuda õieti elada, et sa pole raha teeninud, et sinul pole elamiskohta, pole perekonda ega lapsi, tähendab, sa ise usu seda enda sees. See viha ema vastu, mida sa praegu tunned, on tegelikult viha iseenda vastu: et oled tühine, et sa pole midagi saavutanud, et sa pole ennast teostanud…

Aga sinu hing kurvastab sellepärast, et teades nii palju asju, tundes peeneid energiaid ja tajudes kaunist asju, pole sa ikka veel aru saanud, et ainult sina oled oma elu peremees. Sa pole ikka veel kaotanud sisemist illusiooni, et ilma emata, ilma tema toetuseta pole sa keegi.

Ausalt öeldes väga paljud meist samuti suhtlevad oma vanematega. Kuid vanemate kõige ootamatumad süüdistused ei saa takistada sinu mõistmast, sest ainult sina oled oma elu looja ja ainult siis, kui sa elad oma sisemise tõe järgi, kuulates oma südame rõõmu, kogud sa sinna valgust, mis toetab sinu vanemaid, kui nad saavad abituks.

Seega ära vaidle oma vanematega, neile midagi tõestada, ega ürita kompromissi leida, vaid võtta oma elu eest vastutuse ja ela oma sisemise tõe järgi. Aga lõpuks, oma “võlukunsti” meetodite abil, mida sinu vanemad võib-olla ei saa üldse aru, saad jalgadele ja saad oma vanemaid toetada.

Mõista, et vanematele pole võimalik mõju avaldada! Sa ei saa ühendada kahte asja: elada hinges, rõõmuga südames ja samal ajal olla teistele inimesele arusaadav, eriti kui sa näiteks elad ema korteris. Ema lihtsalt tõukab sind tõe poole!

Kui sa tülitsed oma emaga, käitud sa endiselt kui teismeline. Miks jääd emaga suhetes endiselt teismeliseks? Esiteks pead iseendaga tegelema. Miks sinul on sees enda suhtes illusioon, et sa ei saa ise hakkama? Me suudame seista jalgadel mitte sellepärast, et meil on hea töö, palk või mees, kes meid ülal peab. Seisame tugevalt jalgadel, kui meil on usaldus enda ja elu suhtes.

Ka sinul on olnud oma hinge usaldamise hetked! Kuid selle asemel, et neid hetki tugevdada, kannatad sellepärast, kuidas teha nii, et ema sind mõistaks ja ei suruks. Ta ei lõpeta. Ta käitub sinu suhtes nii, kuni sa ise oled endaga ebarahul ja muidugi see tekitab valu. Siin ei tohi segi ajada kahte asja: sotsiaalset rolli lapsena, kui vanemad sind ülal peavad ja emotsionaalset rolli, kui sa ootad vanematelt heakskiitu, sest sa ise ei kiida ennast heaks. Esimeses aspektis pead kõik ise enda kätte võtma, teises – peate ennast armastama ja kiitma, sest väärid seda.